George Ferguson oli USA Arizona osariigi Tusconi Püha Filippuse kiriku vaimulik, kelle kristlikke märke ja sümboleid kajastav raamat ilmus juba 1954. aastal. See on tänaseni jäänud autoriteediks ja eeskujuks, põhjalikuks kristlike sümbolite kogumikuks. Ajakirjas Akadeemia avaldati see Fergusoni töö aastatel 1990-1991 läbi 8 numbri.
Ferguson sai idee sellise kogumiku koostamiseks siis, kui tema 7-aastane tütar kord Tiepolo maali „Madonna ja ohakalind“ värvilist reprot vaadates küsis, mida tähendab see ohakalind lapse käes. See küsimus sai nurgakiviks raamatu kirjutamisele, kuna Ferguson soovis koostada põhjaliku teose, mis hõlmaks kogu kristlikku religioosset
sümboolikat.
Varakristlikust kirikust alates on sümbolid kasutuses mitmetel põhjustel:
- Salajase märgi või sõnumina uskujate hulgas varasel tagakiusamise perioodil
- Piiblitõdede õpetamisel märkide keeles nendele, kes lugeda ei oska
- Meenutamaks kristlastele Jumala kõigevägevust oma loodu üle igal pool ja igal ajal
- Jäädvustamaks Jumala jumalikku tegevust inimkonna ajaloos
Märkide ja sümbolite universaalne keel on ilus ja lihtne keel, mida inimene on teadnud ja kasutanud aegade algusest saadik. Sageli võivad sümbolid olla palju väljendusrikkamad kui kõik sõnad. Märgid ja sümbolid on „hinge keel“, ütleb Ferguson poeetiliselt.
Märk ja sümbol on tavapraktikas sageli samatähenduslikud. Siiski paremaks eristamiseks tuleks nende vahel vahet teha. Märk esindab, osutab millelegi ja saab oma omadused temaga sooritatavaist tegudest (nt rist esindab ristiusku ja viitab Kristuse ristilöömisele). Sümbol aga sarnaneb millelegi, ta on omandanud palju sügavama tähenduse kui märk, ta samastub palju täielikumalt sellega, mida ta esindab. Tema omadused tulenevad sellest, mida tema kaudu teada saadakse. (Talle näide, juudiusu ohvriloom, keda ohverdati altaril kui lepitust patu eest. Kristust samastati Jumala Tallega, sest tema eneseohverdus ristil sarnanes selle lepitusohvriga. Rist sümboliseerib Jumala armastust inimese vastu, sest ta ohverdas oma poja maailma pattude eest).
Religioosse sümboolika kirjeldamisel on keskendutud renessanssiajastule. Sellest vägevast ajastust on kokku kogutud üldisemalt tuntud märgid ja sümbolid. Kokku on 14 peatükki erinevate teemadega.
Fergusoni raamat avab selle loo, kuidas kristlane andis religioosse ja vaimse tähenduse kõigele, mida enda ümber tajus. Seetõttu ongi lisatud mitu peatükki, mis rangelt võttes ei mahu märkide ja sümbolite pealkirja alla, näiteks peatükid Vanast Testamendist, Ristija Johannesest, Neitsi Maarjast ja Jeesus Kristusest - kõige sagedasem renessanssiaegse kunsti ainestik.
Ferguson sai idee sellise kogumiku koostamiseks siis, kui tema 7-aastane tütar kord Tiepolo maali „Madonna ja ohakalind“ värvilist reprot vaadates küsis, mida tähendab see ohakalind lapse käes. See küsimus sai nurgakiviks raamatu kirjutamisele, kuna Ferguson soovis koostada põhjaliku teose, mis hõlmaks kogu kristlikku religioosset
sümboolikat.
Varakristlikust kirikust alates on sümbolid kasutuses mitmetel põhjustel:
- Salajase märgi või sõnumina uskujate hulgas varasel tagakiusamise perioodil
- Piiblitõdede õpetamisel märkide keeles nendele, kes lugeda ei oska
- Meenutamaks kristlastele Jumala kõigevägevust oma loodu üle igal pool ja igal ajal
- Jäädvustamaks Jumala jumalikku tegevust inimkonna ajaloos
Märkide ja sümbolite universaalne keel on ilus ja lihtne keel, mida inimene on teadnud ja kasutanud aegade algusest saadik. Sageli võivad sümbolid olla palju väljendusrikkamad kui kõik sõnad. Märgid ja sümbolid on „hinge keel“, ütleb Ferguson poeetiliselt.
Märk ja sümbol on tavapraktikas sageli samatähenduslikud. Siiski paremaks eristamiseks tuleks nende vahel vahet teha. Märk esindab, osutab millelegi ja saab oma omadused temaga sooritatavaist tegudest (nt rist esindab ristiusku ja viitab Kristuse ristilöömisele). Sümbol aga sarnaneb millelegi, ta on omandanud palju sügavama tähenduse kui märk, ta samastub palju täielikumalt sellega, mida ta esindab. Tema omadused tulenevad sellest, mida tema kaudu teada saadakse. (Talle näide, juudiusu ohvriloom, keda ohverdati altaril kui lepitust patu eest. Kristust samastati Jumala Tallega, sest tema eneseohverdus ristil sarnanes selle lepitusohvriga. Rist sümboliseerib Jumala armastust inimese vastu, sest ta ohverdas oma poja maailma pattude eest).
Religioosse sümboolika kirjeldamisel on keskendutud renessanssiajastule. Sellest vägevast ajastust on kokku kogutud üldisemalt tuntud märgid ja sümbolid. Kokku on 14 peatükki erinevate teemadega.
Fergusoni raamat avab selle loo, kuidas kristlane andis religioosse ja vaimse tähenduse kõigele, mida enda ümber tajus. Seetõttu ongi lisatud mitu peatükki, mis rangelt võttes ei mahu märkide ja sümbolite pealkirja alla, näiteks peatükid Vanast Testamendist, Ristija Johannesest, Neitsi Maarjast ja Jeesus Kristusest - kõige sagedasem renessanssiaegse kunsti ainestik.
Lehekülje on koostanud TLÜ ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse
õpetajakoolituse tudeng Mari Kõrver "Kasvatuskultuuri ajaloo" kursuse
raames. Tallinn, 2013.
Kontakt: [email protected]
õpetajakoolituse tudeng Mari Kõrver "Kasvatuskultuuri ajaloo" kursuse
raames. Tallinn, 2013.
Kontakt: [email protected]