III peatükk - TAEVAS JA MAA
Aed - suletud rohuaed (st tara või müüriga ümbritsetud) on Neitsi Maarja patuta eostuse sümbol. See sümbol on laenatud Ülemlaulust (4:12): "Suletud rohuaed on mu õeke, mu pruut! Suletud rohuaed, pitseriga kinnipandud allikas!"
Aeg - renessansskunstis esindas aja personifikatsiooni - Isa Aega - tavaliselt tiivuline alasti inimkuju. Tema sagedased atribuudid on vikat või sirp, mõnikord liivakell, sodiaak või oma saba hakkmustav madu või lohe. Isa Aja ääretu vanaduse rõhutamiseks on teda sageli kujutatud karkudel.
Allikas - aliikas on üheks Neitsi Maarja atribuudiks, keda peeti "eluvee allikaks". See tõlgendus põhineb tuntud lõigul Ülemlaulust (4:12) ja lõigul Lauludest, mis kõlab nii: "Sest sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust!" (36:10). Allikas on ka Püha Clemensi atribuudiks, kes ime läbi leidis kõrbes oma järgijatele vett.
Elevandiluu - valge värvuse ja kõvaduse tõttu on see puhtuse ja moraalse kindluse sümboliks. Mõnel puhul Kristuse sümboliks, viidates tema keha riknematusele hauas, mistõttu sai alguse ka tava nikerdada krutsifikse elevandiluust.
Hõbe - valev ja tule abil puhastatud väärismetall, mis on saanud puhtuse ja kasinuse sümboliks. Ka evangelisti kõneosavuse sümbol. See sümboolika põhineb Lauludel (12:7): "Jehoova kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis töökojas sulatatult maha jookseb ja seitsmekodrselt on puhastatud!" (Vt. ka Mündid ja raha ptk-s XIV)
Ida - kui ilmakaar, kust tõuseb Päike, sümboliseerib Kristust - Universumi Päikest.
Jõed - muistse pärimuse järgi oli neli püha jõge: Piison, Giihon, Tigris ja Eufrat. Usuti, et need on neli paradiisijõge, mis voolavad välja ühest kaljust ja seetõttu kasutati neid Kristusest lähtuva evangeeliumi sümbolina.
Kaev - kaev või allikas on ristimise, elu ja taassünni sümbol. Voolav allikas sümboliseerib igavese elu voolu. Pitseeritud kaev või allikas on Maarja neitsilikkuse sümbol.
Kaljud - kaljud on Issanda sümbol. See tähendus tuleneb loost Moosesega, kes jootis oma janust rahvast, lüües kepiga vastu kaljut, millest purskus välja veenire. Sageli on viidatud Kristusele kui kaljule, millest voolavad välja evangeeliumi puhtad jõed. Ka Pühale Peetrusele on viidatud kui kaljule - Kiriku nurgakivile, sest Kristus väitis: "...sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse .." (Mt 16:18).
Kivid - vankumatuse sümbolid; ka Püha Stefanuse atribuudid, kes visati kividega surnuks. Sageli on kujutatud Püha Hieronymust endale palvetamise ajal kividega vastu rinda tagumas.
Koit - Kristuse vere sümbol. Tema vere valamise läbi võideti patupimedus ja igavese elu lunastuse koidik täitis maailma valgusega. Mõnikord on Kristus ülestõusmist kujutavatel maalidel koidiku roosasse rüütatud. Koit on ka Kristuse tulemise (st advendi) sümbol.
Korall - korall kui kaitsevahend "kurja silma" vastu, riputati lastele kaela. Piltidel Jeesuslapsest tähistab ta kaitset kurja eest.
Kuld - on kasutatud puhta valguse sümbolina - kui taevast elementi, milles elab Jumal. Samas ka maise rikkuse ja ebajumalakummardamise sümbolina esinenud. See põhineb lool Aaronist (2 Mo 32), kes Moosese äraolekul valmistas kuldvasika, et seda kummardada.
Lõuna - ilmakaarena soojuse ja valguse asupaik, seetõttu seostatud uue Testamendiga, eriti Kirjadega.
Lääs - pimeduse asupaik, deemonite eluase. Öeldi, et kiriku läänekülje ülaosas asetsev ümmargune roosaken teeb pimeduses istujaile nähtavaks evangeeliumi valguse.
Maa - maa, mis kasvatab taimi ja puid ning on inimesele eluasemeks, võib sümboliseerida Kirikut, mis toidab inimest vaimse usuga ja pakub talle varju. Seetõttu väljendab maa, millele püstitati Kristuse rist, mõnikord seda sümboolset tähendust.
Mesi - mee puhtuse ja magususe tõttu on sellest saanud Jumala töö ja Kristuse teenimise sümbol. Paradiis, tasu usklikele Kristuse teenimise eest, on tuntud kui "mee ja piima" maa.
Pigi - oma värvuse ja kleepuvuse tõttu on pigi kurjuse sümbol. "Pigimust" on tuntud sõna patuse oleku või seisundi tähistamiseks.
Pilved - kõrgustes olevad pilved on sinise taeva loomulik loor, neid on kasutatud nähtamatu Jumala sümbolina. Pilvest väljaulatuv käsi on jumaliku kõikvõimsuse sümbol.
Pimedus - füüsiline pimedus on vaimupimeduse sümbol. Kurat on Pimeduse Vürst, kelle riigis valitseb pimedus, Jumala riigis seevastu valgus.
Põhi - külmuse ja öö asupaik. Kiriku esimestel sajanditel elasid põhjas barbarid. Evangeeliumi lugemine altari põhjapoolselt küljelt sümboliseeris Kiriku soovi pöörata barbarid Kristuse poole.
Päike ja Kuu - Päike on Kristuse sümbol, see põhineb Malakia ettekuulutusel (Ml 3:20): "Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all! [---]" Päikest ja kuud on kasutatud Neitsi Maarja atribuutidena ja see tuleneb Ilmutusraamatust, kus öeldakse: "[---] naine, riietatud päikesega ja kuu tema jalge all [---]" (12:1). Päike ja kuu esinevad tihti Kristuse ristilöömise stseenides, et viidata kõige loodu leinale Kristuse surma puhul. Püha Aquino Thomast on mõnikord kujutatud päikesega rinnal.
Pärl - "kõige hinnalisema" juveelina on mõnikord kujutatud lunastuse sümbolina, mis on kallim kui kõik maailma aarded. Matteusel esindab pärl Jumalasõna: "Ärge andke seda, mis on püha koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid sõtkuks oma jalgadega [...]" (Mt 7:6)
Sadam - igavese elu sümbol; sadama poole suunduvad laevad kui inimeste hinged taeva ja igavese elu otsinguil.
Sool - jõu ja üleoleku sümbol. Mäejutluses nimetab Kristus oma jüngreid "maa soolaks" (Mt 5:13). Et sool hoiab toitu riknemast, on seda vahel kasutatud kui kurja eest kaitsmise sümbolit, seetõttu pandi vahel ka ristitavale lapsele soola suhu.
Suits - viitab tühisusele ja kõigele, mis on üürike - tõuseb õhku vaid selleks, et haihtuda. Sümboliseerib maise elu lühidust ja maise hiilguse otsimise mõttetust.
Tiivad - jumaliku missiooni sümbol, mistõttu on ingleid, seeraveid ja keerubeid maalitud tiivulistena. Tiivulistena kujutati ka nelja evangelisti võrdkujusid - Põha Markuse lõvi, Püha Luuka härga, Püha Matteuse inimest ja Püha Johannese kotkast.
Tuhk - patukahetsuse sümbol, sümboliseerib ka inimkeha kaduvust ja maise elu lühidust.
Tuli ja leegid - märtrisurma kui usulise surma sümbol. Tuleleegid on Padua Püha Antoniuse atribuudid, kes oli tuleõnnetuse eest hoidev kaitsepühak. Püha Laurentius kannab mõnikord põlevat tuunikat, viitamaks tema piinamisele praerestil. Tuld ennast on mõnikord personifitseeritud leeke oksendava koletisena, vahel on tuld kujutatud salamandrina, kes legendi kohaselt võib elada tules ilma ära põlemata. Nelipühi kujutavatel maalidel tähistavad leegid apostlite pea kohal püha Vaimu kohalviibimist. Ühtlasi tähistavad tuli ja leegid põrgupiinu.
Täht - öösel pimedat taevalaotust valgustav täht on jumaliku juhtimise ja soosingu sümbol. Koidutäht juhtis Hommikumaa Targad Petlemma ja püsis taevas sõime kohal, kus Kristus sündis. 12 tähte võivad sümboliseerida Iisraeli kahtteist hõimu ja kahtteist apostlit. Patuta eostuse Neitsi ja Taevane Kuninganna on kroonitud kaheteistkümne tähega (Ilm 12:1). Üks täht sümboliseerib Neitsit tema nimes - "Stella Maris", Meretäht. Laubal asuv täht on üks Pühale Dominicusele omistatud atribuutidest, rinnal paiknev täht on Tolentino Püha Nikolause atribuut.
Valgus - Kristuse sümbol vastavalt tema sõnadele (Jh 8:12): "Siis rääkis Jeesus jälle neile ning ütles: "Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!""
Vesi - puhastamise ja puhastumise sümbol. Seda kasutatakse selles tähenduses ristimissakramendis, mis sümboliseerib pattude mahapesemist ja uuele elule tõusmist. Ühtlasi tähistab vesi süütust, nt kui Pilaatus pesi avalikult käsi, öeldes: "Ma olen süüta sellest verest!" (Mt 27:24). Armulaua vee ja veini segu puhul tähistab vesi Kristuse inimlikkust, vein aga viitab tema jumalikkusele.
Vikerkaar - liidu sümbol. Et ta ilmus peale veeuputust, on ta ühtlasi Jumala andestuse ja lepituse sümbol. Kunstis on vikerkaart kasutatud Issanda troonina ja Viimse kohtupäeva piltidel on sellele paigutatud Kristus. "[---] vaata, aujärg seisis taevas, ja keegi istus aujärjel" [---] ja vikerkaar oli aujärje ümber [---]" (Ilm 4:2-3)
Õli - Jumala armu sümbol. Seda kasutatakse ristimis-, konfirmatsiooni-, ordinatsiooni- ja võidmissakramentide puhul.
Aeg - renessansskunstis esindas aja personifikatsiooni - Isa Aega - tavaliselt tiivuline alasti inimkuju. Tema sagedased atribuudid on vikat või sirp, mõnikord liivakell, sodiaak või oma saba hakkmustav madu või lohe. Isa Aja ääretu vanaduse rõhutamiseks on teda sageli kujutatud karkudel.
Allikas - aliikas on üheks Neitsi Maarja atribuudiks, keda peeti "eluvee allikaks". See tõlgendus põhineb tuntud lõigul Ülemlaulust (4:12) ja lõigul Lauludest, mis kõlab nii: "Sest sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust!" (36:10). Allikas on ka Püha Clemensi atribuudiks, kes ime läbi leidis kõrbes oma järgijatele vett.
Elevandiluu - valge värvuse ja kõvaduse tõttu on see puhtuse ja moraalse kindluse sümboliks. Mõnel puhul Kristuse sümboliks, viidates tema keha riknematusele hauas, mistõttu sai alguse ka tava nikerdada krutsifikse elevandiluust.
Hõbe - valev ja tule abil puhastatud väärismetall, mis on saanud puhtuse ja kasinuse sümboliks. Ka evangelisti kõneosavuse sümbol. See sümboolika põhineb Lauludel (12:7): "Jehoova kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis töökojas sulatatult maha jookseb ja seitsmekodrselt on puhastatud!" (Vt. ka Mündid ja raha ptk-s XIV)
Ida - kui ilmakaar, kust tõuseb Päike, sümboliseerib Kristust - Universumi Päikest.
Jõed - muistse pärimuse järgi oli neli püha jõge: Piison, Giihon, Tigris ja Eufrat. Usuti, et need on neli paradiisijõge, mis voolavad välja ühest kaljust ja seetõttu kasutati neid Kristusest lähtuva evangeeliumi sümbolina.
Kaev - kaev või allikas on ristimise, elu ja taassünni sümbol. Voolav allikas sümboliseerib igavese elu voolu. Pitseeritud kaev või allikas on Maarja neitsilikkuse sümbol.
Kaljud - kaljud on Issanda sümbol. See tähendus tuleneb loost Moosesega, kes jootis oma janust rahvast, lüües kepiga vastu kaljut, millest purskus välja veenire. Sageli on viidatud Kristusele kui kaljule, millest voolavad välja evangeeliumi puhtad jõed. Ka Pühale Peetrusele on viidatud kui kaljule - Kiriku nurgakivile, sest Kristus väitis: "...sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse .." (Mt 16:18).
Kivid - vankumatuse sümbolid; ka Püha Stefanuse atribuudid, kes visati kividega surnuks. Sageli on kujutatud Püha Hieronymust endale palvetamise ajal kividega vastu rinda tagumas.
Koit - Kristuse vere sümbol. Tema vere valamise läbi võideti patupimedus ja igavese elu lunastuse koidik täitis maailma valgusega. Mõnikord on Kristus ülestõusmist kujutavatel maalidel koidiku roosasse rüütatud. Koit on ka Kristuse tulemise (st advendi) sümbol.
Korall - korall kui kaitsevahend "kurja silma" vastu, riputati lastele kaela. Piltidel Jeesuslapsest tähistab ta kaitset kurja eest.
Kuld - on kasutatud puhta valguse sümbolina - kui taevast elementi, milles elab Jumal. Samas ka maise rikkuse ja ebajumalakummardamise sümbolina esinenud. See põhineb lool Aaronist (2 Mo 32), kes Moosese äraolekul valmistas kuldvasika, et seda kummardada.
Lõuna - ilmakaarena soojuse ja valguse asupaik, seetõttu seostatud uue Testamendiga, eriti Kirjadega.
Lääs - pimeduse asupaik, deemonite eluase. Öeldi, et kiriku läänekülje ülaosas asetsev ümmargune roosaken teeb pimeduses istujaile nähtavaks evangeeliumi valguse.
Maa - maa, mis kasvatab taimi ja puid ning on inimesele eluasemeks, võib sümboliseerida Kirikut, mis toidab inimest vaimse usuga ja pakub talle varju. Seetõttu väljendab maa, millele püstitati Kristuse rist, mõnikord seda sümboolset tähendust.
Mesi - mee puhtuse ja magususe tõttu on sellest saanud Jumala töö ja Kristuse teenimise sümbol. Paradiis, tasu usklikele Kristuse teenimise eest, on tuntud kui "mee ja piima" maa.
Pigi - oma värvuse ja kleepuvuse tõttu on pigi kurjuse sümbol. "Pigimust" on tuntud sõna patuse oleku või seisundi tähistamiseks.
Pilved - kõrgustes olevad pilved on sinise taeva loomulik loor, neid on kasutatud nähtamatu Jumala sümbolina. Pilvest väljaulatuv käsi on jumaliku kõikvõimsuse sümbol.
Pimedus - füüsiline pimedus on vaimupimeduse sümbol. Kurat on Pimeduse Vürst, kelle riigis valitseb pimedus, Jumala riigis seevastu valgus.
Põhi - külmuse ja öö asupaik. Kiriku esimestel sajanditel elasid põhjas barbarid. Evangeeliumi lugemine altari põhjapoolselt küljelt sümboliseeris Kiriku soovi pöörata barbarid Kristuse poole.
Päike ja Kuu - Päike on Kristuse sümbol, see põhineb Malakia ettekuulutusel (Ml 3:20): "Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all! [---]" Päikest ja kuud on kasutatud Neitsi Maarja atribuutidena ja see tuleneb Ilmutusraamatust, kus öeldakse: "[---] naine, riietatud päikesega ja kuu tema jalge all [---]" (12:1). Päike ja kuu esinevad tihti Kristuse ristilöömise stseenides, et viidata kõige loodu leinale Kristuse surma puhul. Püha Aquino Thomast on mõnikord kujutatud päikesega rinnal.
Pärl - "kõige hinnalisema" juveelina on mõnikord kujutatud lunastuse sümbolina, mis on kallim kui kõik maailma aarded. Matteusel esindab pärl Jumalasõna: "Ärge andke seda, mis on püha koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid sõtkuks oma jalgadega [...]" (Mt 7:6)
Sadam - igavese elu sümbol; sadama poole suunduvad laevad kui inimeste hinged taeva ja igavese elu otsinguil.
Sool - jõu ja üleoleku sümbol. Mäejutluses nimetab Kristus oma jüngreid "maa soolaks" (Mt 5:13). Et sool hoiab toitu riknemast, on seda vahel kasutatud kui kurja eest kaitsmise sümbolit, seetõttu pandi vahel ka ristitavale lapsele soola suhu.
Suits - viitab tühisusele ja kõigele, mis on üürike - tõuseb õhku vaid selleks, et haihtuda. Sümboliseerib maise elu lühidust ja maise hiilguse otsimise mõttetust.
Tiivad - jumaliku missiooni sümbol, mistõttu on ingleid, seeraveid ja keerubeid maalitud tiivulistena. Tiivulistena kujutati ka nelja evangelisti võrdkujusid - Põha Markuse lõvi, Püha Luuka härga, Püha Matteuse inimest ja Püha Johannese kotkast.
Tuhk - patukahetsuse sümbol, sümboliseerib ka inimkeha kaduvust ja maise elu lühidust.
Tuli ja leegid - märtrisurma kui usulise surma sümbol. Tuleleegid on Padua Püha Antoniuse atribuudid, kes oli tuleõnnetuse eest hoidev kaitsepühak. Püha Laurentius kannab mõnikord põlevat tuunikat, viitamaks tema piinamisele praerestil. Tuld ennast on mõnikord personifitseeritud leeke oksendava koletisena, vahel on tuld kujutatud salamandrina, kes legendi kohaselt võib elada tules ilma ära põlemata. Nelipühi kujutavatel maalidel tähistavad leegid apostlite pea kohal püha Vaimu kohalviibimist. Ühtlasi tähistavad tuli ja leegid põrgupiinu.
Täht - öösel pimedat taevalaotust valgustav täht on jumaliku juhtimise ja soosingu sümbol. Koidutäht juhtis Hommikumaa Targad Petlemma ja püsis taevas sõime kohal, kus Kristus sündis. 12 tähte võivad sümboliseerida Iisraeli kahtteist hõimu ja kahtteist apostlit. Patuta eostuse Neitsi ja Taevane Kuninganna on kroonitud kaheteistkümne tähega (Ilm 12:1). Üks täht sümboliseerib Neitsit tema nimes - "Stella Maris", Meretäht. Laubal asuv täht on üks Pühale Dominicusele omistatud atribuutidest, rinnal paiknev täht on Tolentino Püha Nikolause atribuut.
Valgus - Kristuse sümbol vastavalt tema sõnadele (Jh 8:12): "Siis rääkis Jeesus jälle neile ning ütles: "Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!""
Vesi - puhastamise ja puhastumise sümbol. Seda kasutatakse selles tähenduses ristimissakramendis, mis sümboliseerib pattude mahapesemist ja uuele elule tõusmist. Ühtlasi tähistab vesi süütust, nt kui Pilaatus pesi avalikult käsi, öeldes: "Ma olen süüta sellest verest!" (Mt 27:24). Armulaua vee ja veini segu puhul tähistab vesi Kristuse inimlikkust, vein aga viitab tema jumalikkusele.
Vikerkaar - liidu sümbol. Et ta ilmus peale veeuputust, on ta ühtlasi Jumala andestuse ja lepituse sümbol. Kunstis on vikerkaart kasutatud Issanda troonina ja Viimse kohtupäeva piltidel on sellele paigutatud Kristus. "[---] vaata, aujärg seisis taevas, ja keegi istus aujärjel" [---] ja vikerkaar oli aujärje ümber [---]" (Ilm 4:2-3)
Õli - Jumala armu sümbol. Seda kasutatakse ristimis-, konfirmatsiooni-, ordinatsiooni- ja võidmissakramentide puhul.