II peatükk - LILLED, PUUD JA TAIMED
Aednelk - punane aednelk on puhta armastuse sümbol, abielu sümbol. Sageli on kujutatud noorpaare nelke käes hoidmas.
Alpikann - Neitsi Maarjale pühendatud lill. Punane laik südames tähistab Maarja ahastusest verd tilkuvat südant. Alpikanni on nimetatud ka "veritsevaks nunnaks"
Apelsinipuu - puhtuse, vooruslikkuse ja helduse sümbol, sageli on kujutatud koos Neitsi Maarjaga. Apelsinipuu valged õied on olnud traditsiooniliseks pruudiehteks. Vahel on apelsinipuud kujutatud ka pattulangemise stseenis õunapuu ja viigipuu asemel, sel juhl aga vihjab inimese pattulangemisele ja lunastusele.
Astelpõõsas (igihaljas tamm) - okkaliste lehtede tõttu on see saanud Kristuse okaskrooni sümboliks. Legend pajatab, et kui puud said teada, et Kristusele otsitakse ristipuud, siis otsustasid nad, et ei luba oma puitu sellel eesmärgil rüvetada ja kui kirves neid puudutas, pudenesid tuhandeks tükiks. Ainult astelpõõsas jäi terveks ja lubas ennast Kristuse kannatuse puuna kasutada. Teda võib tihti leida maalidel, mis kujutavad Püha Hieronymust Kristuse kannatuse üle mõtisklemas, või maalidel Ristija Johannesest, kes tervitas Kristust kui Jumala Talle ja kuulutas seega ette tema kannatust.
Granaatõun - vihjab tavaliselt Kirikule, sest selles viljas moodustavad lugematud seemned ühtse sisemise terviku. Teine tähendus, mis tuleneb juba paganlikust ajast: lootus surematusele ja ülestõusmisele. Loendamatute seemnete tõttu ka viljakuse sümbol.
Haab - üks legend jutustab, et Kristuse rist tehti haavapuust ja kui puu ise aru sai, milleks teda kasutati, hakkasid ta lehed õudusest värisema ja teevad seda siiani. Teine legend pajatab, et kui Kristus ristil suri, siis kummardasid kõik puud leinas maani, välja arvatud haab. Haava patuse uhkuse ja kõrkuse pärast mõisteti ta lehed igavesti värisema.
Hüatsint - kristliku ettenägelikkuse, hingerahu ja Taeva järgi igatsemise sümbol.
Iisai-puu - Matteuse evangeeliumil põhinevat Kristuse genealoogiat on sageli kujutatud puuna, mis võrsub Taaveti isast Iisaist ja kannab paljusid Kristuse esivanemaid nagu oma vilju. Tavaliselt on selle puu tipus kujutatud Neitsi Maarjat, kes hoiab kätel Jumala Poega. Selline Iisai-puu kujutamine põhineb Jesaja ettekuulutusel: "Aga Iisai kännust tõuseb vitsuke ja võsu tema juurtest kannab vilja! Ja tema peal hingab Jehoova Vaim [---]" (Js 11:1-2). Traditsioon kujutada sellel puul ristilöödud Kristust pärineb keskajast, mil usuti, et surnud elupuu võib ainult sel juhul taaselustuda, kui talle poogitakse külge ristilöödud Jeesus, kes taaselustab selle puu oma verega. Neitsi Maarja kujutamine Iisai-puu ladvas viitab tema patuta eostusele. Vahel on puu asemel kasutatud viinamarjapõõsast, mis on euharistlik sümbol.
Iisop - alandlikkuse ja patukahetsuse sümbol. Oma puhastava toime tõttu ka tagasivõidetud süütuse, seega ristimise sümbol.
Jasmiin - magusa lõhna ja valgete õite tõttu Neitsi Maarja sümbol. Võib tähistada ka graatsiat, elegantsi ja armastusväärsust.
Kannike - alandlikkuse sümbol. Püha Bernard iseloomustab Neitsi Maarjat kui "alandlikku kannikest". Valged kannikesed on Püha Fina atribuudiks, kelle kalm olevat nende lilledega kattunud.
Kastan - kastanimuna on okastega ümbritsetud, kuid samas need ei vigasta teda. Seetõttu on kastan vooruslikkuse sümbol, see omadus tähendab võitu lihahimude üle, mida sümboliseerivad okkad.
Kirikakar - 15.saj lõpupoole hakati kirikakart kasutama maalidel "Jeesuslapse kummardamine" tema süütuse sümbolina. Ilmselt peeti selle lille armsat lihtsust paremaks sümboliks tema süütusele, kui seda on sihvakas ja suursugune liilia.
Kirss - punane ja magus vili sümboliseerib meeldivat iseloomu, mis tuleneb headest tegudest. Kirssi on samuti nimetatud paradiisiviljaks. Kirss Jeesuslapse käes viitab õnnistatute rõõmudele.
Liilia - puhtuse sümbolina on saanud Neitsi Maarja lilleks. Algselt kasutati liiliat kristlikus sümboolikas pühakneitsite atribuudina. Okastaimede keskel kujutatud liilia on saanud Maarja patuta eostuse sümboliks, kes säilitas puhtuse ka maailma pattude keskel. Ühte sündmust Maarja elust - ettekuulutust - on liiliaga eriliselt seostatud. Paljudel renessanssimaalidel, mis kujutavad Maarjale kuulutamist, hoiab peaingel Gabriel liiliat käes või asub liilia vaasis Maarja ja kuulutava ingli vahel. Ilmselt seetõttu on liilia saanud ka peaingel Gabrieli atribuudiks.
Mõnikord on kujutatud Jeesuslast pühakule liiliakimpu ulatamas. Sel juhul sümboliseerib liilia kõlbelist puhtust. Liilia on paljude pühakute atribuudiks: Dominicus, Franciscus, Padua Püha Antonius, Püha Clara ja Püha Joosep.
Vapiliilia (fleur-de-lis) on kuningavõimu sümbol. Kuningas Chlodovech valis vapiliilia oma sümboliks pärast puhastumist ristimise läbi ja sellest ajast alates on see Prantsuse kuningate vapil. Seetõttu ka prantsuse kuningliku perekonna liikmete, Püha Louis´ja Toulouse´i Püha Louis´atribuudiks. Vapiliilia on ka Firenze linna vapil, sageli esineb kuningatest pühakute kroonidel ja skeptritel; on kasutatud ka Neitsi Maarja kui Taevase Kuninganna kujutamisel.
Loorber - võidu, igaviku ja kõlbelise puhtuse sümbol. Antiikajal krooniti võistluste võitjaid loorberipärjaga, mida Paulus vastandab igavesele pärjale, millega kroonitakse võidukaid kristlasi (1Ko 9:24-27). Igaviku sümbol seetõttu, et loorberi lehed ei närtsi kunagi ja säilitavad oma roheluse. Seos vooruslikkusega pärineb ilmselt paganlusest, kuna loorberipärjaga pühitseti Vesta neitseid, kes tõotasid terve elu olla vooruslikud.
Luuderohi - surma ja surematuse sümboolikaga seostatud. igihalja taimena on ta truuduse ja igavese elu sümbol. Oma toe külge klammerduv luuderohi on ka ustavuse ja igavese armastuse sümbol.
Maasikas - täiusliku õigluse või õiglase inimese sümbol, kelle viljadeks on heateod. Kujutatuna koos lillede ja teiste viljadega sümboliseerib maasikas õiglase inimese heategusid või vaimuvilju. Mõnikord kujutatakse Neitsi Maarjat rüüs, mida kaunistavad maasikakobarad. Vahel on maasikaid kujutatud koos kannikestega, viidates sellele, et tõeliselt vaimsed inimesed on alati alandlikud.
Maikelluke - olles üks aasta esimestest lilledest ja andes märku kevade saabumisest, on maikelluke saanud Kristuse tulemise sümboliks. Valgete õite ja magusa lõhna tõttu on ta Neitsi Maarja sümbol, eriti tema patuta eostuse sümbol.
Mandlipuu - jumaliku soosingu või heakskiidu sümbol. See sümboolne tähendus tuleneb Moosese neljandast raamatust (17:16-23), kus jutustatakse, kuidas Aaron valiti Jehoova preestriks, sest tema kepp läks imekombel õide: "[---] vaata siis haljendas Aaroni kepp, mis kuulus Leevi kojale, olles ajanud võsusid ja puhkenud õitsele ning kasvatanud küpseid mandleid!" Selle pühakirja lõigu alusel on mandel saanud ka Neitsi Maarja sümboliks.
Moon - viljakuse, une, võhikluse, ekstravaganstsuse ja ükskõiksuse sümbol. Vahel on mooni tema veripunase värvi ja une- ning surmatähenduse tõttu seostatud Kristuse kannatusega.
Mürt - igihaljast mürti on ammustest aegadest kasutatud armastuse sümbolina. Rooma mütoloogias oli mürt pühendatud armastusjumalanna Venusele. Kristlikus sümboolikas vihjab mürt paganatele, kelle Kristus ristiusku pööras. Selline tõlgendus põhineb Sakarja raamatul (1:8): "Mul oli öösel nägemus, ja vaata, üks mees ratsutas punase hobuse seljas! Siis ta seisatas sügavikus olevate mürdipuude keskel ja tema järele tulid punased, võigud ja valged hobused" Seda lõiku tõlgendati kui Kristuse ilmumist mehena, kes ratsutab punasel hobusel paganate keskel ja keda saadavad märtrid ja usutunnistajad.
Nartsiss - enesearmastuse, külmuse, isekuse ja ükskõiksuse sümbol juba antiiksest kreeka legendist nooruk Narksissosest, kes iseenda peegelpilti vees nähes sellesse armus ja seda emmata püüdes uppus. Pärast surma muutus noormees lilleks - nartsissiks.
See lill esineb mõnikord maalidel Maarja kuulutusest või Paradiisist, et näidata jumaliku armastuse, ohverduse ning igavese elu võitu surma, isekuse ja patu üle.
Nulg (kuusk) - nulg sümboliseerib Jumalast äravalituid, kes põlgavad madalaid kirgi. Samuti sümboliseerib ta inimesi, kes paistavad silma kannatlikkusega.
Ohakas - maise mure ja patu sümbol, sest Jumal needis Aadamat järgmiste sõnadega: "[---] siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!" (1Mo 3:17-18). Ohakas on okkaline taim ja seetõttu on ta saanud üheks Kristuse kannatuse ja eriti tema okaskrooniga kroonimise sümboliks.
Okaspõõsas - okaspõõsad ja okkalised oksad sümboliseerivad muret, kannatust ja pattu. Aquino Püha Thomase järgi sümboliseerivad okaspõõsad väiksemaid patte ja kasvavad kibuvitsad või murakad suuremaid patte. Okaskroonm, millega sõjamehed kroonisid Kristust enne ristilöömist, parodeeris Rooma keisrite pidulikku kroonimist roosipärjaga. Preestrite tonsuur on aupaklik vihje sellele okaskroonile.
Kui mõnd pühakut on kujutatud okaskrooniga, siis sümboliseerib see tema martüüriumi. Sageli kujutatakse Siena Püha Katariinat stigmade ja okaskrooniga.
Paju - paju säilitab elujõu ja kasvab edasi, ükskõik kui palju tema oksi ka lõigataks. Seetõttu sümboliseerib ta Kristuse evangeeliumi, mis säilitab oma terviklikkuse, ükskõik kui laialt teda maailma rahvaste seas ka levitataks.
Palm - roomlastel oli palmioks traditsiooniline võidu sümbol. See tähendus kandus üle kristlikku sümboolikasse, kus kasutati palmioksa, et sümboliseerida märtri võitu surma üle. Märtreid kujutatakse tihti koos palmioksaga, mis esineb koos martüüriumi vahenditega või asendab neid. Tihti kujutatakse Kristust palmioksa kandmas, mis sümboliseerib tema võitu surma ja patu üle. Sagedamini on palmioks seostatud tema võiduka saabumisega Jeruusalemma. "Järgmisel päeval, kui palju rahvast, kes oli tulnud pühi pidama, kuulis, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, võtsid nad palmipuude oksi ja läksid välja temale vastu ning hüüdsid: "Hosianna, õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!"" (Jh 12:12-13).
Palmipuust kepp on Püha Christophorose atribuut, kes legendi järgi juuris välja palmipuu, et see oleks talle toeks tema rännakutel. Kui ta oli Kristuse üle jõe kandnud, torkas ta oma kepi maasse ja see võttis juured alla ja hakkas vilja kandma. palmilehtedest rüü on eremiit Püha Pauluse atribuut.
Pilliroog - üks Kristuse kannatuse sümbolitest, sest Kristusele pakuti ristil äädikas niisutatud käsna just pilliroost kepi otsas. Seetõttu sümboliseerib ta suuruse alandamist. Pilliroogu on kasutatud ka nende sümboliseerimiseks, kes elunevad armuvoogude kallastel. Väike rist, mida kannab Püha Ristija Johannes, on tavaliselt tehtud pilliroost.
Pirn - pirn esineb sageli koos lihakssaanud Jeesuslapsega, viidates tema armastusele inimkonna vastu.
Ploom - sümboliseerib truudust ja sõltumatust. Sellele vaatamata kasutati renessanssimaalidel teda kõige sagedamini dekoratiivsetel eesmärkidel.
Pudelkõrvits (kiikajonipuu) - pudelkõrvits on silmapaistval kohal Joona loos; seetõttu on pudelkõrvits saanud Kristuse ülestõusmise sümboliks (Jn 4). Kui pudelkõrvits on Kristuse ülestõusmise sümbolina maalitud koos õunaga, siis on ta vastandiks õunale, mis sümboliseerib kurjust ja surma. Pudelkõrvitsat kasutasid palverändurid sageli veehoidmise pudelina (s.o kalebassina). See on Püha Jaakobus Vanema ja peaingel Rafaeli atribuut. Vahel on pudelkõrvitsaga kujutatud ka Kristust, kes on riietunud palveränduri riietesse ja ühinenud kahe apostliga nende teel Emmausesse. Maalidel sarnaneb pudelkõrvits sageli kurgiga.
Puu - puul on kristlikus sümboolikas olnud tähtis osa. Üldjuhul on puu elu või surma sümbol, sültuvalt sellest, kas teda on kujutatud tugeva ja õitsvana või halvasti hooldatuna ja kiratsevana. Esimene Moosese raamat kirjaldab, kuidas Jumal lõi Eedeni aia (1 Mo 2:9): "Ja Jehoova Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja milledest hea oli süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu." Järgnevalt jutustatakse loomisloos sellest, kuidas aadama osasaamine hea ja kurja tundimse puu viljast põhjustas inimese pattulangemise. On olemas legend sellest, et peale Aadama surma soovitas peaingel Miikael Eeval ühe oksa hea ja kurja tundmise puust Aadama hauale istutada. Sellest oksast kasvas puu, mille Saalomon tõi templiaeda, kuid et seda vaja ei läinud, siis visati see Bethseda tiiki. Ja see puu jäi sinna senikauaks, kuni ta lõpuks välja võeti, et tast Kristusele risti valmistada (vt ka Saalomon ja Seeba kuninganna, V ptk).
Õitsvat puud on kasutatud Püha Zenobiuse atribuudina, sest vastavalt legendile puhkes üks kuivanud puu surnud pühaku käe puudutusest taas õitsele.
Ristik - kolmeharuline ristik on ilmne Kolmainsuse sümbol. Legendi järgi võrdles Püha Patrick Iirimaal jutlustades Kolmainsust ristiku lehega ja seetõttu on ristikuleht saanud Iirimaa embleemiks.
Roos - vanas Roomas traditsiooniliselt võidu, uhkuse ja võiduka armastuse sümbol. Roos oli armastusjumalanna Venuse lill.
Kristlikus sümboolikas on punane roos märterluse, valge aga puhtuse sümbol. Seda tähendust on kasutatud juba varakristlikest aegadest saadik. Püha Ambrosius jutustab, kuidas roos endale okkad sai. Enne maapealseks lilleks saamist kasvas roos Paradiisis ilma okasteta. Alles peale inimese pattulangemist sai roos endale okkad, et inimesele meelde tuletada tema patte ja Jumala armust ilmajäämist; ning samas meenutada talle oma meeldiva lõhna ja iluga Paradiisi toredust. Võib-olla just selle legendi tõttu nimetatakse Neisti Maarjat "okasteta roosiks", sest pärimuse järgi oli ta vabastatud pärispatu mõjudest. Renessanssikunstis vihjab roosivanik sageli Püha Neitsi roosipärjale (vt roosipärg ptk XIII). Roosipärjad, mida sageli kannavad inglid, pühakud ja taevasesse õndsusesse jõudnud inimhinged, sümboliseerivad taevalikku rõõmu.
Väga vana, paavst Gregorius I aegadesse ulatuva kombe kohaselt on paavsti poolt kuldse roosi saatmine väljapaistvatele inimestele erilise paavstliku soosingu märgiks. Põlletäis roose on Ungari Püha Eliisabeti atribuudiks, ning korv õunte ja roosidega on Kapadookia Püha Dorothea atribuudiks.
Seeder - seeder, eriti liibanoni seeder, on Kristuse sümbol: "[---] tema on kujult Liibanoni sarnane, otsekui valitud seedrid!" (Ül 5:15). Seedri suursuguse kuju tõttu peeti teda ilu ja majesteetlikkuse näiteks.
Sidrun - truu armastuse sümbol ja seetõttu sageli seostatud Neitsi Maarjaga.
Sõnajalg - sõnajalg peidab oma graatsilisust, ilu ja ürnust varjulistes metsatihnikutes, mistõttu selle taime ilu on nähtav vaid kõige püsivamatele ja ausamatele otsijatele. Seetõttu sümboliseerib ta üksildust, alandlikkust, avameelsust ja siirust.
Tamm - tamme austati juba keldi druiidide kultuses kaua enne kristlust. Pagandliku ebausu tõttu kandus sügav austus tamme vastu ka kristlusesse ja sai seal Kristuse ja Neisti Maarja sümboliks. Tamm oli üks paljudest puuliikidest, mis olevat olnud Kristuse ristipuu materjaliks.
Tugevuse ja vastupidavuse tõttu on tamm ka kindla usu ja vooruse sümbol, samuti sümboliseerib ta kristlaste suurt vastupanuvõimet halbadele oludele ja raskustele.
Teeleht - renessanssimaalidel esineb sageli; silmapaistmatu ja tavaline taim, mis kasvab teede ja jalgradade ääres. Sümboliseerib paljude Kristuse poole püüdlejate poolt "hästi sissetallatud rada".
Viigipuu - mõnikord kasutatud õunapuu asemel, et kujutada hea ja kurja tundmise puud Eedeni aias. Viigipuu leht esineb pattulangemise loos: "Siis nende mõlemate silmad läksid lahti ja nad tundsid end alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled." (1Mo 3:7). Selle legendi tõttu on viigipuust saanud himu sümbol. Oma vilja seemnerohkuse tõttu on ta saanud ka viljakuse sümboliks.
Viinapuu - üks märkimisväärsemaid sümboleid Piiblis. Teda kasutati Jumala ja tema rahva vahelise suhte väljendamiseks. Sageli vihjab viinapuu viinamäele, kaitstud paigale, kus Jumala lapsed (viinapuud) kasvavad Jumala (Viinamäe Hoidja) käe all: "Sest Iisraeli sugu on vägede Jehoova viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik! [---]" (Js 5:7). Viinapuud kasutati Jumala Kiriku sümbolina, milles ainsana eksisteerib see suhe.
Vastavalt Kristuse sõnadele, mis rõhutavad inimese ja Jumala uut suhet tema kaudu, on viinapuu ka Kristuse sümbol: "Mina olen tõeline viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha" [---] Selles on minu Isa austatud, et te kannate palju vilja ja osutute minu jüngriteks" (Jh 15:1,5,8).
Viinamarjad - viinamarjakobaraid koos viljapeadega on mõnikord kasutatud Püha Kommuniooni leiva ja veini sümbolina. Üldiselt on viinamari nagu armulauaveingi Kristuse vere sümbol. Pildid viinamarjakasvatajate tööst viinamäel viitasid mõnikord tublide kristlaste tääle Issanda viinamäel. Viinapuud või selle lehte kasutati Õnnistaja kui "tõelise viinapuu" sümbolina.
Viljad - vilju on kasutatud sageli Vaimu kaheteistkümne vilja sümbolina: amastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus, püsivus, tagasihoidlikkus ja karskus.
Viljatera - nisu kui hästi tuntud euharistlikku sümbolit kasutati vihjena Kristuse inimlikule loomusele. Selline tõlgendus tuleneb Johannese evangeeliumist (12:24): "Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!" Viljapäid ja viinamarjakobaraid on mõnikord kasutatud sümboliseerimaks Püha kommuniooni leiba ja vett.
Virsik - voorusliku vaikimise ja voorusliku südame ja keele sümbol. Vahel esineb ta Neisti Maarjat ja Jeesuslast kujutavatel piltidel õuna asemel, sümboliseerides lunastuse vilja.
Õlipuu - tõeliselt piibellik puu, "täis küllust", mis annab suurel hulgal õli. See sümboliseerib Jumala suurt heldust oma laste suhtes. "Ükskord läksid puud võidma enestele kuningat. Nad ütlesid õlipuule: "Ole meile kuningaks!" Aga õlipuu vastas neile: "Kas peaksin loobuma oma õlist, mille pärast mind kiidavad Jumalad ja inimesed [---]?"" (Ko 9:8-9).
Õlipuu oksa on alati peetud rahu sümboliks ja seetõttu esineb ta sageli allegoorilistel piltidel Rahust. Veeuputuse ajal läkitas Noa tuvi kuiva maad otsima; tuvi naases, nokas halja õlipuu oksaga. Õlipuu oks sümbiseerib seega rahu, mille Jumal sõlmis inimestega. Õlipuu oksa nokas kandvat tuvi on sageli kasutatud sümboliseerimaks seda, et surnute hinged on lahkunud Jumala rahus. Rahu märgina toob peaingel Gabriel õlipuu oksa Maarjale kuulutamist kujutavatel maalidel. Eriti tihti kasutasid seda sümboolikat Siena koolkonna kunstnikud, soovides vältida tavapärase Maarjale kuulutamise sümboli - liilia kasutamist, sest see oli Firenze, Siena põlise vaenlase vapil.
Õun (õunapuu) - ladina keeles tähendab sõna "malum" nii õuna kui pahet (kurja). Ilmselt seetõttu on tekkinud legend, et just õunapuu oli Eedeni aias hea ja kurja tundmise puu, mille vilju Aadamal ja eeval oli keelatud süüa (1 Mo 3:3). Piltidel, mis kujutavad madu Eedeni aias Eevat ahvatlemas, on tihti kujutatud Eevat õunaga, mida ta pakub Aadamale. Õun võib sümboliseerida ka Uut Aadamat, Kristust, kes võttis enda kanda inimeste patukoorma. Seetõttu tähistab õun Aadama käes pattu, Kristuse käes aga sümboliseerib ta lunastuse vilja. See tõlgendus põhineb Ülemlaulul (2:3): "Otsekui õunapuu metsa puude keskel, nõnda mu kallim noorte meeste keskel! Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus!". Seda lõiku on käsitatud kui otsest vihjet Kristusele.
Nii nagu Kristus on Uus Aadam, nii on Neitsi Maarjat peetud uueks Eevaks ja ka tema käes tähistab õun lunastust.
Kolm õuna on Püha Dorothea atribuudiks.
Alpikann - Neitsi Maarjale pühendatud lill. Punane laik südames tähistab Maarja ahastusest verd tilkuvat südant. Alpikanni on nimetatud ka "veritsevaks nunnaks"
Apelsinipuu - puhtuse, vooruslikkuse ja helduse sümbol, sageli on kujutatud koos Neitsi Maarjaga. Apelsinipuu valged õied on olnud traditsiooniliseks pruudiehteks. Vahel on apelsinipuud kujutatud ka pattulangemise stseenis õunapuu ja viigipuu asemel, sel juhl aga vihjab inimese pattulangemisele ja lunastusele.
Astelpõõsas (igihaljas tamm) - okkaliste lehtede tõttu on see saanud Kristuse okaskrooni sümboliks. Legend pajatab, et kui puud said teada, et Kristusele otsitakse ristipuud, siis otsustasid nad, et ei luba oma puitu sellel eesmärgil rüvetada ja kui kirves neid puudutas, pudenesid tuhandeks tükiks. Ainult astelpõõsas jäi terveks ja lubas ennast Kristuse kannatuse puuna kasutada. Teda võib tihti leida maalidel, mis kujutavad Püha Hieronymust Kristuse kannatuse üle mõtisklemas, või maalidel Ristija Johannesest, kes tervitas Kristust kui Jumala Talle ja kuulutas seega ette tema kannatust.
Granaatõun - vihjab tavaliselt Kirikule, sest selles viljas moodustavad lugematud seemned ühtse sisemise terviku. Teine tähendus, mis tuleneb juba paganlikust ajast: lootus surematusele ja ülestõusmisele. Loendamatute seemnete tõttu ka viljakuse sümbol.
Haab - üks legend jutustab, et Kristuse rist tehti haavapuust ja kui puu ise aru sai, milleks teda kasutati, hakkasid ta lehed õudusest värisema ja teevad seda siiani. Teine legend pajatab, et kui Kristus ristil suri, siis kummardasid kõik puud leinas maani, välja arvatud haab. Haava patuse uhkuse ja kõrkuse pärast mõisteti ta lehed igavesti värisema.
Hüatsint - kristliku ettenägelikkuse, hingerahu ja Taeva järgi igatsemise sümbol.
Iisai-puu - Matteuse evangeeliumil põhinevat Kristuse genealoogiat on sageli kujutatud puuna, mis võrsub Taaveti isast Iisaist ja kannab paljusid Kristuse esivanemaid nagu oma vilju. Tavaliselt on selle puu tipus kujutatud Neitsi Maarjat, kes hoiab kätel Jumala Poega. Selline Iisai-puu kujutamine põhineb Jesaja ettekuulutusel: "Aga Iisai kännust tõuseb vitsuke ja võsu tema juurtest kannab vilja! Ja tema peal hingab Jehoova Vaim [---]" (Js 11:1-2). Traditsioon kujutada sellel puul ristilöödud Kristust pärineb keskajast, mil usuti, et surnud elupuu võib ainult sel juhul taaselustuda, kui talle poogitakse külge ristilöödud Jeesus, kes taaselustab selle puu oma verega. Neitsi Maarja kujutamine Iisai-puu ladvas viitab tema patuta eostusele. Vahel on puu asemel kasutatud viinamarjapõõsast, mis on euharistlik sümbol.
Iisop - alandlikkuse ja patukahetsuse sümbol. Oma puhastava toime tõttu ka tagasivõidetud süütuse, seega ristimise sümbol.
Jasmiin - magusa lõhna ja valgete õite tõttu Neitsi Maarja sümbol. Võib tähistada ka graatsiat, elegantsi ja armastusväärsust.
Kannike - alandlikkuse sümbol. Püha Bernard iseloomustab Neitsi Maarjat kui "alandlikku kannikest". Valged kannikesed on Püha Fina atribuudiks, kelle kalm olevat nende lilledega kattunud.
Kastan - kastanimuna on okastega ümbritsetud, kuid samas need ei vigasta teda. Seetõttu on kastan vooruslikkuse sümbol, see omadus tähendab võitu lihahimude üle, mida sümboliseerivad okkad.
Kirikakar - 15.saj lõpupoole hakati kirikakart kasutama maalidel "Jeesuslapse kummardamine" tema süütuse sümbolina. Ilmselt peeti selle lille armsat lihtsust paremaks sümboliks tema süütusele, kui seda on sihvakas ja suursugune liilia.
Kirss - punane ja magus vili sümboliseerib meeldivat iseloomu, mis tuleneb headest tegudest. Kirssi on samuti nimetatud paradiisiviljaks. Kirss Jeesuslapse käes viitab õnnistatute rõõmudele.
Liilia - puhtuse sümbolina on saanud Neitsi Maarja lilleks. Algselt kasutati liiliat kristlikus sümboolikas pühakneitsite atribuudina. Okastaimede keskel kujutatud liilia on saanud Maarja patuta eostuse sümboliks, kes säilitas puhtuse ka maailma pattude keskel. Ühte sündmust Maarja elust - ettekuulutust - on liiliaga eriliselt seostatud. Paljudel renessanssimaalidel, mis kujutavad Maarjale kuulutamist, hoiab peaingel Gabriel liiliat käes või asub liilia vaasis Maarja ja kuulutava ingli vahel. Ilmselt seetõttu on liilia saanud ka peaingel Gabrieli atribuudiks.
Mõnikord on kujutatud Jeesuslast pühakule liiliakimpu ulatamas. Sel juhul sümboliseerib liilia kõlbelist puhtust. Liilia on paljude pühakute atribuudiks: Dominicus, Franciscus, Padua Püha Antonius, Püha Clara ja Püha Joosep.
Vapiliilia (fleur-de-lis) on kuningavõimu sümbol. Kuningas Chlodovech valis vapiliilia oma sümboliks pärast puhastumist ristimise läbi ja sellest ajast alates on see Prantsuse kuningate vapil. Seetõttu ka prantsuse kuningliku perekonna liikmete, Püha Louis´ja Toulouse´i Püha Louis´atribuudiks. Vapiliilia on ka Firenze linna vapil, sageli esineb kuningatest pühakute kroonidel ja skeptritel; on kasutatud ka Neitsi Maarja kui Taevase Kuninganna kujutamisel.
Loorber - võidu, igaviku ja kõlbelise puhtuse sümbol. Antiikajal krooniti võistluste võitjaid loorberipärjaga, mida Paulus vastandab igavesele pärjale, millega kroonitakse võidukaid kristlasi (1Ko 9:24-27). Igaviku sümbol seetõttu, et loorberi lehed ei närtsi kunagi ja säilitavad oma roheluse. Seos vooruslikkusega pärineb ilmselt paganlusest, kuna loorberipärjaga pühitseti Vesta neitseid, kes tõotasid terve elu olla vooruslikud.
Luuderohi - surma ja surematuse sümboolikaga seostatud. igihalja taimena on ta truuduse ja igavese elu sümbol. Oma toe külge klammerduv luuderohi on ka ustavuse ja igavese armastuse sümbol.
Maasikas - täiusliku õigluse või õiglase inimese sümbol, kelle viljadeks on heateod. Kujutatuna koos lillede ja teiste viljadega sümboliseerib maasikas õiglase inimese heategusid või vaimuvilju. Mõnikord kujutatakse Neitsi Maarjat rüüs, mida kaunistavad maasikakobarad. Vahel on maasikaid kujutatud koos kannikestega, viidates sellele, et tõeliselt vaimsed inimesed on alati alandlikud.
Maikelluke - olles üks aasta esimestest lilledest ja andes märku kevade saabumisest, on maikelluke saanud Kristuse tulemise sümboliks. Valgete õite ja magusa lõhna tõttu on ta Neitsi Maarja sümbol, eriti tema patuta eostuse sümbol.
Mandlipuu - jumaliku soosingu või heakskiidu sümbol. See sümboolne tähendus tuleneb Moosese neljandast raamatust (17:16-23), kus jutustatakse, kuidas Aaron valiti Jehoova preestriks, sest tema kepp läks imekombel õide: "[---] vaata siis haljendas Aaroni kepp, mis kuulus Leevi kojale, olles ajanud võsusid ja puhkenud õitsele ning kasvatanud küpseid mandleid!" Selle pühakirja lõigu alusel on mandel saanud ka Neitsi Maarja sümboliks.
Moon - viljakuse, une, võhikluse, ekstravaganstsuse ja ükskõiksuse sümbol. Vahel on mooni tema veripunase värvi ja une- ning surmatähenduse tõttu seostatud Kristuse kannatusega.
Mürt - igihaljast mürti on ammustest aegadest kasutatud armastuse sümbolina. Rooma mütoloogias oli mürt pühendatud armastusjumalanna Venusele. Kristlikus sümboolikas vihjab mürt paganatele, kelle Kristus ristiusku pööras. Selline tõlgendus põhineb Sakarja raamatul (1:8): "Mul oli öösel nägemus, ja vaata, üks mees ratsutas punase hobuse seljas! Siis ta seisatas sügavikus olevate mürdipuude keskel ja tema järele tulid punased, võigud ja valged hobused" Seda lõiku tõlgendati kui Kristuse ilmumist mehena, kes ratsutab punasel hobusel paganate keskel ja keda saadavad märtrid ja usutunnistajad.
Nartsiss - enesearmastuse, külmuse, isekuse ja ükskõiksuse sümbol juba antiiksest kreeka legendist nooruk Narksissosest, kes iseenda peegelpilti vees nähes sellesse armus ja seda emmata püüdes uppus. Pärast surma muutus noormees lilleks - nartsissiks.
See lill esineb mõnikord maalidel Maarja kuulutusest või Paradiisist, et näidata jumaliku armastuse, ohverduse ning igavese elu võitu surma, isekuse ja patu üle.
Nulg (kuusk) - nulg sümboliseerib Jumalast äravalituid, kes põlgavad madalaid kirgi. Samuti sümboliseerib ta inimesi, kes paistavad silma kannatlikkusega.
Ohakas - maise mure ja patu sümbol, sest Jumal needis Aadamat järgmiste sõnadega: "[---] siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!" (1Mo 3:17-18). Ohakas on okkaline taim ja seetõttu on ta saanud üheks Kristuse kannatuse ja eriti tema okaskrooniga kroonimise sümboliks.
Okaspõõsas - okaspõõsad ja okkalised oksad sümboliseerivad muret, kannatust ja pattu. Aquino Püha Thomase järgi sümboliseerivad okaspõõsad väiksemaid patte ja kasvavad kibuvitsad või murakad suuremaid patte. Okaskroonm, millega sõjamehed kroonisid Kristust enne ristilöömist, parodeeris Rooma keisrite pidulikku kroonimist roosipärjaga. Preestrite tonsuur on aupaklik vihje sellele okaskroonile.
Kui mõnd pühakut on kujutatud okaskrooniga, siis sümboliseerib see tema martüüriumi. Sageli kujutatakse Siena Püha Katariinat stigmade ja okaskrooniga.
Paju - paju säilitab elujõu ja kasvab edasi, ükskõik kui palju tema oksi ka lõigataks. Seetõttu sümboliseerib ta Kristuse evangeeliumi, mis säilitab oma terviklikkuse, ükskõik kui laialt teda maailma rahvaste seas ka levitataks.
Palm - roomlastel oli palmioks traditsiooniline võidu sümbol. See tähendus kandus üle kristlikku sümboolikasse, kus kasutati palmioksa, et sümboliseerida märtri võitu surma üle. Märtreid kujutatakse tihti koos palmioksaga, mis esineb koos martüüriumi vahenditega või asendab neid. Tihti kujutatakse Kristust palmioksa kandmas, mis sümboliseerib tema võitu surma ja patu üle. Sagedamini on palmioks seostatud tema võiduka saabumisega Jeruusalemma. "Järgmisel päeval, kui palju rahvast, kes oli tulnud pühi pidama, kuulis, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, võtsid nad palmipuude oksi ja läksid välja temale vastu ning hüüdsid: "Hosianna, õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!"" (Jh 12:12-13).
Palmipuust kepp on Püha Christophorose atribuut, kes legendi järgi juuris välja palmipuu, et see oleks talle toeks tema rännakutel. Kui ta oli Kristuse üle jõe kandnud, torkas ta oma kepi maasse ja see võttis juured alla ja hakkas vilja kandma. palmilehtedest rüü on eremiit Püha Pauluse atribuut.
Pilliroog - üks Kristuse kannatuse sümbolitest, sest Kristusele pakuti ristil äädikas niisutatud käsna just pilliroost kepi otsas. Seetõttu sümboliseerib ta suuruse alandamist. Pilliroogu on kasutatud ka nende sümboliseerimiseks, kes elunevad armuvoogude kallastel. Väike rist, mida kannab Püha Ristija Johannes, on tavaliselt tehtud pilliroost.
Pirn - pirn esineb sageli koos lihakssaanud Jeesuslapsega, viidates tema armastusele inimkonna vastu.
Ploom - sümboliseerib truudust ja sõltumatust. Sellele vaatamata kasutati renessanssimaalidel teda kõige sagedamini dekoratiivsetel eesmärkidel.
Pudelkõrvits (kiikajonipuu) - pudelkõrvits on silmapaistval kohal Joona loos; seetõttu on pudelkõrvits saanud Kristuse ülestõusmise sümboliks (Jn 4). Kui pudelkõrvits on Kristuse ülestõusmise sümbolina maalitud koos õunaga, siis on ta vastandiks õunale, mis sümboliseerib kurjust ja surma. Pudelkõrvitsat kasutasid palverändurid sageli veehoidmise pudelina (s.o kalebassina). See on Püha Jaakobus Vanema ja peaingel Rafaeli atribuut. Vahel on pudelkõrvitsaga kujutatud ka Kristust, kes on riietunud palveränduri riietesse ja ühinenud kahe apostliga nende teel Emmausesse. Maalidel sarnaneb pudelkõrvits sageli kurgiga.
Puu - puul on kristlikus sümboolikas olnud tähtis osa. Üldjuhul on puu elu või surma sümbol, sültuvalt sellest, kas teda on kujutatud tugeva ja õitsvana või halvasti hooldatuna ja kiratsevana. Esimene Moosese raamat kirjaldab, kuidas Jumal lõi Eedeni aia (1 Mo 2:9): "Ja Jehoova Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja milledest hea oli süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu." Järgnevalt jutustatakse loomisloos sellest, kuidas aadama osasaamine hea ja kurja tundimse puu viljast põhjustas inimese pattulangemise. On olemas legend sellest, et peale Aadama surma soovitas peaingel Miikael Eeval ühe oksa hea ja kurja tundmise puust Aadama hauale istutada. Sellest oksast kasvas puu, mille Saalomon tõi templiaeda, kuid et seda vaja ei läinud, siis visati see Bethseda tiiki. Ja see puu jäi sinna senikauaks, kuni ta lõpuks välja võeti, et tast Kristusele risti valmistada (vt ka Saalomon ja Seeba kuninganna, V ptk).
Õitsvat puud on kasutatud Püha Zenobiuse atribuudina, sest vastavalt legendile puhkes üks kuivanud puu surnud pühaku käe puudutusest taas õitsele.
Ristik - kolmeharuline ristik on ilmne Kolmainsuse sümbol. Legendi järgi võrdles Püha Patrick Iirimaal jutlustades Kolmainsust ristiku lehega ja seetõttu on ristikuleht saanud Iirimaa embleemiks.
Roos - vanas Roomas traditsiooniliselt võidu, uhkuse ja võiduka armastuse sümbol. Roos oli armastusjumalanna Venuse lill.
Kristlikus sümboolikas on punane roos märterluse, valge aga puhtuse sümbol. Seda tähendust on kasutatud juba varakristlikest aegadest saadik. Püha Ambrosius jutustab, kuidas roos endale okkad sai. Enne maapealseks lilleks saamist kasvas roos Paradiisis ilma okasteta. Alles peale inimese pattulangemist sai roos endale okkad, et inimesele meelde tuletada tema patte ja Jumala armust ilmajäämist; ning samas meenutada talle oma meeldiva lõhna ja iluga Paradiisi toredust. Võib-olla just selle legendi tõttu nimetatakse Neisti Maarjat "okasteta roosiks", sest pärimuse järgi oli ta vabastatud pärispatu mõjudest. Renessanssikunstis vihjab roosivanik sageli Püha Neitsi roosipärjale (vt roosipärg ptk XIII). Roosipärjad, mida sageli kannavad inglid, pühakud ja taevasesse õndsusesse jõudnud inimhinged, sümboliseerivad taevalikku rõõmu.
Väga vana, paavst Gregorius I aegadesse ulatuva kombe kohaselt on paavsti poolt kuldse roosi saatmine väljapaistvatele inimestele erilise paavstliku soosingu märgiks. Põlletäis roose on Ungari Püha Eliisabeti atribuudiks, ning korv õunte ja roosidega on Kapadookia Püha Dorothea atribuudiks.
Seeder - seeder, eriti liibanoni seeder, on Kristuse sümbol: "[---] tema on kujult Liibanoni sarnane, otsekui valitud seedrid!" (Ül 5:15). Seedri suursuguse kuju tõttu peeti teda ilu ja majesteetlikkuse näiteks.
Sidrun - truu armastuse sümbol ja seetõttu sageli seostatud Neitsi Maarjaga.
Sõnajalg - sõnajalg peidab oma graatsilisust, ilu ja ürnust varjulistes metsatihnikutes, mistõttu selle taime ilu on nähtav vaid kõige püsivamatele ja ausamatele otsijatele. Seetõttu sümboliseerib ta üksildust, alandlikkust, avameelsust ja siirust.
Tamm - tamme austati juba keldi druiidide kultuses kaua enne kristlust. Pagandliku ebausu tõttu kandus sügav austus tamme vastu ka kristlusesse ja sai seal Kristuse ja Neisti Maarja sümboliks. Tamm oli üks paljudest puuliikidest, mis olevat olnud Kristuse ristipuu materjaliks.
Tugevuse ja vastupidavuse tõttu on tamm ka kindla usu ja vooruse sümbol, samuti sümboliseerib ta kristlaste suurt vastupanuvõimet halbadele oludele ja raskustele.
Teeleht - renessanssimaalidel esineb sageli; silmapaistmatu ja tavaline taim, mis kasvab teede ja jalgradade ääres. Sümboliseerib paljude Kristuse poole püüdlejate poolt "hästi sissetallatud rada".
Viigipuu - mõnikord kasutatud õunapuu asemel, et kujutada hea ja kurja tundmise puud Eedeni aias. Viigipuu leht esineb pattulangemise loos: "Siis nende mõlemate silmad läksid lahti ja nad tundsid end alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled." (1Mo 3:7). Selle legendi tõttu on viigipuust saanud himu sümbol. Oma vilja seemnerohkuse tõttu on ta saanud ka viljakuse sümboliks.
Viinapuu - üks märkimisväärsemaid sümboleid Piiblis. Teda kasutati Jumala ja tema rahva vahelise suhte väljendamiseks. Sageli vihjab viinapuu viinamäele, kaitstud paigale, kus Jumala lapsed (viinapuud) kasvavad Jumala (Viinamäe Hoidja) käe all: "Sest Iisraeli sugu on vägede Jehoova viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik! [---]" (Js 5:7). Viinapuud kasutati Jumala Kiriku sümbolina, milles ainsana eksisteerib see suhe.
Vastavalt Kristuse sõnadele, mis rõhutavad inimese ja Jumala uut suhet tema kaudu, on viinapuu ka Kristuse sümbol: "Mina olen tõeline viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha" [---] Selles on minu Isa austatud, et te kannate palju vilja ja osutute minu jüngriteks" (Jh 15:1,5,8).
Viinamarjad - viinamarjakobaraid koos viljapeadega on mõnikord kasutatud Püha Kommuniooni leiva ja veini sümbolina. Üldiselt on viinamari nagu armulauaveingi Kristuse vere sümbol. Pildid viinamarjakasvatajate tööst viinamäel viitasid mõnikord tublide kristlaste tääle Issanda viinamäel. Viinapuud või selle lehte kasutati Õnnistaja kui "tõelise viinapuu" sümbolina.
Viljad - vilju on kasutatud sageli Vaimu kaheteistkümne vilja sümbolina: amastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus, püsivus, tagasihoidlikkus ja karskus.
Viljatera - nisu kui hästi tuntud euharistlikku sümbolit kasutati vihjena Kristuse inimlikule loomusele. Selline tõlgendus tuleneb Johannese evangeeliumist (12:24): "Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!" Viljapäid ja viinamarjakobaraid on mõnikord kasutatud sümboliseerimaks Püha kommuniooni leiba ja vett.
Virsik - voorusliku vaikimise ja voorusliku südame ja keele sümbol. Vahel esineb ta Neisti Maarjat ja Jeesuslast kujutavatel piltidel õuna asemel, sümboliseerides lunastuse vilja.
Õlipuu - tõeliselt piibellik puu, "täis küllust", mis annab suurel hulgal õli. See sümboliseerib Jumala suurt heldust oma laste suhtes. "Ükskord läksid puud võidma enestele kuningat. Nad ütlesid õlipuule: "Ole meile kuningaks!" Aga õlipuu vastas neile: "Kas peaksin loobuma oma õlist, mille pärast mind kiidavad Jumalad ja inimesed [---]?"" (Ko 9:8-9).
Õlipuu oksa on alati peetud rahu sümboliks ja seetõttu esineb ta sageli allegoorilistel piltidel Rahust. Veeuputuse ajal läkitas Noa tuvi kuiva maad otsima; tuvi naases, nokas halja õlipuu oksaga. Õlipuu oks sümbiseerib seega rahu, mille Jumal sõlmis inimestega. Õlipuu oksa nokas kandvat tuvi on sageli kasutatud sümboliseerimaks seda, et surnute hinged on lahkunud Jumala rahus. Rahu märgina toob peaingel Gabriel õlipuu oksa Maarjale kuulutamist kujutavatel maalidel. Eriti tihti kasutasid seda sümboolikat Siena koolkonna kunstnikud, soovides vältida tavapärase Maarjale kuulutamise sümboli - liilia kasutamist, sest see oli Firenze, Siena põlise vaenlase vapil.
Õun (õunapuu) - ladina keeles tähendab sõna "malum" nii õuna kui pahet (kurja). Ilmselt seetõttu on tekkinud legend, et just õunapuu oli Eedeni aias hea ja kurja tundmise puu, mille vilju Aadamal ja eeval oli keelatud süüa (1 Mo 3:3). Piltidel, mis kujutavad madu Eedeni aias Eevat ahvatlemas, on tihti kujutatud Eevat õunaga, mida ta pakub Aadamale. Õun võib sümboliseerida ka Uut Aadamat, Kristust, kes võttis enda kanda inimeste patukoorma. Seetõttu tähistab õun Aadama käes pattu, Kristuse käes aga sümboliseerib ta lunastuse vilja. See tõlgendus põhineb Ülemlaulul (2:3): "Otsekui õunapuu metsa puude keskel, nõnda mu kallim noorte meeste keskel! Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus!". Seda lõiku on käsitatud kui otsest vihjet Kristusele.
Nii nagu Kristus on Uus Aadam, nii on Neitsi Maarjat peetud uueks Eevaks ja ka tema käes tähistab õun lunastust.
Kolm õuna on Püha Dorothea atribuudiks.