I peatükk - Linnud, loomad ja putukad
Peatükis on avatud 59 erineva linnu, looma ja putuka sümboolne tähendus, need 59 on loetletud tähestiku järjekorras, ahvist ükssarvikuni. Autor kirjeldab olenditega seotud legende, tutvustab nendega seotud Piibli lugusid, selgitab, kus ja kuidas on neid olendeid kunstis kujutatud; sageli ka seda, kuidas on kujutused või tähendused ajas muutunud. Reaalsete lindude-loomade kõrval on kirjeldatud ka müütilisi tegelasi, nt fööniks, lohe, basilisk, ükssarvik jne.
Ahv – patu, õeluse, kavaluse ja himu sümbol kristlikus kunstis. Võib kujutada ka inimese laiska hinge, mis on sõge, ahne ja patune. Saatanat on mõnikord ahvina kujutatud. Ahelais ahv väljendab ideed vooruse ja usu poolt võidetud patust. Vahel esineb koos teiste loomadega ka Hommikumaa Tarkade külaskäiku kujutavatel maalidel.
Basilisk – muinasjutuline kukk-lohe, kes legendi järgi võis surmata ainuüksi pilguga. Varakristlikus sümboolikas peeti basiliski üldiselt Kuradi ja Antikristuse sümboliks. Selline tõlgendus põhines Lauludel (91:13): „Sa astud üle rästikute
ja basiliskide, noored lõvid ja lohed sa lömastad“. Neid nelja looma tõlgendas Püha Augustinus kui võidutseva Kristuse poolt jalge alla tallatava Kuradi nelja maist kuju. Renessanssimaalidel esineb harvem.
Delfiin – kõige sagedamini kujutatud veeloom; ülestõusmise ja lunastuse sümbol. Tugevaimaks ja kiireimaks kalaks peetuna kujutati teda tihti surnute hingi üle vete teispoolsesse maailma kandmas. Ankru või paadiga koos kujutatuna sümboliseeris delfiin kristlikku hinge või Kirikut, keda Kristus juhatab lunastusele.
Eesel – maalidel sageli esinev loom erinevates lugudes (Iisaki ohverdamine, Jeesuse sünd, Egiptusesse põgenemine, Kristuse Jeruusalemma tulek). Eesel ja härg sümboliseerivad seda, et alandlikemad loodud loomade seast viibisid Jeesuse sünni juures ja tundsid temas ära Jumala poja. Koduloomana esineb eesel sageli ka mitmetes teistes pühakulegendides.
Fööniks – müüdi järgi väga ilus lind, kes elas Araabia kõrbes. Tema eluea pikkus olevat 300-500 aastat. Perioodiliselt põletas ta ennast tuleriidal, siis aga tõusis taas iseenese tuhast ellu, taastas täielikult oma noorusvärskuse ja võis jälle
alustada uut eluringi. Kristlikku sümboolikasse võeti fööniks üle juba esimestel sajanditel, peale seda, kui Püha Clemens jutustas sellest linnust oma esimeses kirjas korintlastele. Esineb sageli varakristlikel hauakividel, viidates surnute ülestõusmisele ja igavese elu võidule surma üle. Kristuse ülestõusmise sümbol, samuti usu ja igipüsivuse sümbol. Keskaegses kunstis sagedasem kui renessanssiajastul.
Greif – vastandlik: Õnnistegija sümbol, aga ka kiskjaliku kotka ja metsiku lõvi tähenduses kõigi kristlaste rõhujate ja tagakiusajate sümbol.
Hani – ettenägelikkus ja valvsus (Kapitooliumi haned, kes päästsid Rooma linna). Ka Toursi Püha Martinuse atribuut, kuna hani olevat Tours´i elanikele kätte näidanud pühaku elupaiga, kui need läksid teda oma piiskopiks kutsuma.
Hirv – vagadus ja usulised püüdlused, ka üksindus ja elupuhtus; Lauludes (42:2) „Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!“
Hobune – antiikmütoloogias päikese sümbol, renessanssikunstis sümboliseeris aga peamiselt himu. See põhineb Jeremijal (5:8): „Nad on indlevad, kangestunud kürvaga täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele!“
Härg – juutide ohvriloom tähistas ka juudi rahvust renessanssiaegsetel maalidel. Esineb peaaegu alati koos eesliga Jeesuse sündi kujutavatel maalidel. Kannatlikkuse ja tugevuse sümbol; tähistab kõiki neid, kes kannatlikult taluvad oma iket ja vaikides töötavad teiste heaks. Tiivuline härg kui Püha Luuka atribuut.
Jänes – kaitsetu loom, tähistab inimesi, kes rajavad oma pääsemislootuse Kristusele ja tema kannatusele. Samas ka himu ja sigivuse sümbol. Valge jänes Neitsi Maarja jalge ees tähistab Maarja võitu himude üle.
Kala – kõige sagedasem Kristuse sümbol, sest viis tähte, mis moodustavad kreekakeelse sõna „kala“ (ICHTHUS), on algustähtedeks viiele sõnale: „Jeesus Kristus Jumala Poeg Lunastaja“. Selles tähenduses kasutati kala kui sümbolit varakristlikus kunstis ja kirjanduses väga sageli. Samuti ristimise sümbolina – nii nagu kala ei saa elada veeta, ei saa õige kristlane elada ilma lunastuseta ristimisvee läbi. Renessansskunstis võib esineda ka Toobija atribuudina, sest kalasapi abil sai Toobija isa oma nägemise tagasi. Kala on ka Püha Peetruse atribuut, kes pidas kalale jutlust.
Kentaur – kristlikus kunstis metsikute kirgede ja ohjeldamatuse, eriti abielurikkumise sümbol. Tähistab jõudu ja kättemaksuhimu, ketsereid. Võib kujutada ka seesmiselt lõhestunud inimest, kes heitleb hea ja kurja vahel.
Koer – valvsuse ja truuduse sümbol. Ustavatest koertest on palju lugusid, nt Toobija koerast või Püha Rochuse koerast, kes tõi pühakule leiba ja jäi tema juurde. Abielunaiste juures kujutatuna sümboliseerib abielutruudust. Põlevat tõrvikut suus hoidev koer on Püha Dominicuse sümbol. Must-valgeid riideid kandvate dominiiklaste sümbolina kasutati koeri mõnikord (ld k Domini canes – Issanda koerad).
Konn – pideva krooksumise ja egiptuse nuhtluseks olemise pärast (2 Mo 8) on konnale antud kuratlik tähendus, võrreldud ketseritega. Patu eemaletõukavat külge kehastab; neid, kes igatsevad mööduvaid naudinguid ja maiseid asju üleüldse.
Kotkas – sümboliseerib Kristuse ülestõusmist, uue elu algust ristimisel, kristlase hinge tugevnemist armu läbi, Kristust ennast, laiemas tähenduses õiglasi, väärtusi nagu julgus, usk ja kontemplatsioon, suuremeelsus. Kotkas on evangelist
Johannese eriline atribuut. Nimelt tõlgendati Hesekieli nägemust (1:5, 10) kui viidet neljale evangelistile: „Ja keset seda paistis midagi, mis koosnes neljast olendist! "[---] Ja nende näod olid niisugused: esiküljes inimese nägu, neliku
paremal pool lõukoera nägu, neliku vasakul pool härja nägu ja neliku tagaküljes kotka nägu!“ Püha Johannes, kes oma evangeeliumis pürib üha kõrgemale oma mõtisklustes Jeesuse jumaliku loomuse üle, sai kotka oma sümboliks. Üldisemas tähenduses sümboliseerib kotkas evangeeliumidest ammutatavat inspiratsiooni – laialisirutatud tiibadega kotkas on seepärast sageli kujutatud kiriku lugemispuldi esiküljel.
Kärbes – kurjuse ja katku kandja, patu sümbol. Kärbest kui haigusetoojat on mõnikord kujutatud koos ohakalinnuga, keda peeti haigusevastaseks „päästja-linnuks“.
Liblikas – kolme elustaadiumi tõttu – röövik, nukk ja liblikas – sümboliseerib elu, surma ja ülestõusmist. Kristuse ülestõusmise sümbol, sageli kujutatud maalidel Neitsist ja lapsest, tavaliselt hoiab Jeesuslaps teda käel.
Linnud – kristliku kunsti alguspäevist saati on linde kasutatud „tiivuliste hingede“ sümbolina. Abstraktne linnukuju oli sümboliks kõigele vaimsele, vastandudes materiaalsele. Komme kasutada lindu hinge sümbolina pärineb veel vanaegiptuse kunstist.
Lohe (madu) – renessansskunstnike väljavalitu kujutamaks Kuradit. Lohet kui Jumala vaenlast on eredalt kirjeldatud Johannese ilmutuses (12:7-9): „Ja sõda tõusis taevas: Miikael ja tema inglid sõdisid lohe vastu, ja lohe sõdis ja tema inglid. Ja ta ei saanud võimust ja nende aset ei leitud enam taevast. Ja suur lohe, see vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma, visati maa peale.
Lohe on Püha Margareta ja Püha Marta jt pühakute atribuudiks, kes olevat lohega võidelnud. Madu kui inimkonna ahvatleja patule, pakkudes Eevale paradiisiõuna.
Lõvi – tugevuse, majesteetlikkuse, julguse ja meelekindluse sümbol. Evangelist Markuse sümbol (Hesekieli nägemusest), kuna Markus kirjeldab kõige põhjalikumalt Kristuse ülestõusmist ja rõhutab tema kuninglikku väärikust. Seostatakse ka Püha Hieronymosega, kes olevat lõvi käpast välja tõmmanud valutegeva okka, mispeale lõvi tema lähedaseks ja ustavaks sõbraks sai. Valvsuse sümbol (usuti, et lõvi magab lahtiste silmadega). Mitmete pühakute atribuut (Egiptuse Püha Maarja, Püha Euphemia, eremiit Püha Paulus jt).
Merikarp – palverännaku tähistaja kristlikus kunstis, palveränduri rüüle kinnitatud/kujutatud.
Mesilane – aktiivsuse, usinuse, töökuse, korraarmastuse ja religioosse ilukõne sümbol. Mesilastaru on Püha Ambrosiuse ja Clairvaux´Püha Bernardi atribuudiks – nende kõne olevat olnud magus kui mesi. Mesilastaru ka jumalakartliku ja kokkuhoidva koguduse sümbol.
Ohakalind – ohakalind armastab süüa ohakaid ja okkaid, ja et kõiki okkalisi taimi seostati Kristuse okaskrooniga, siis sai ohakalind Kristuse kannatuse sümboliks. Esineb piltidel sageli koos Jeesuslapsega, mis vihjab seosele tema lihakssaamise ja kannatuse vahel.
Paabulind – surematuse sümbol (uskumus, et paabulinnu liha ei mädane). „Sadade silmade“ tõttu sabasulgedel on kasutatud ka kõikenägeva Kiriku sümboliseerimiseks. Samas ka maise uhkuse ja edevuse sümbol. Sulg on sageli püha Barbara atribuudiks, viidates tema sünnilinnale Heliopolisele.
Pelikan – legendi järgi armastab oma järglasi rohkem kui ükski teine loom – torgib oma rinda, et toita poegi omaenda verega, kui muud ei ole. Kogu inimkonda armastava Kristuse ohverdust ristil sümboliseerib; selles tähenduses ka armulaua sakramenti.
Rohutirts (ritsikas) – rohutirtsud olid üheks nuhtluseks, mis tabas egiptlasi selle eest, et vaarao süda oli suletud Issanda Sõnale, seetõttu sümboliseerib rohutirts, keda hoiab käes Jeesuslaps, rahvaste pöördumist ristiusku. Õpetussõnades (30:27) on öeldud: „Rohutirtsudel ei ole kuningat, ometi lähevad nad kõik rühmadena välja“; seda
lõiku tõlgendati vihjena varasema perioodi rahvastele, kellel ei olnud Kristust kuningaks.
Ristija Johannes olevat rohutirtsudest toitunud.
Ronk – legendi järgi olevat algselt olnud valge sulestikuga, kuid muutus mustaks, kui ei pöördunud tagasi Noa laevale, kust oli teda läkitatud uurima, kas veeuputuse tase on juba langenud. Usuti, et õgib surnute silmi ja ajusid; sümboliseerib Kuradit, kes paiskab hingi pimedusse, vallutab mõistuse ja tunneb heameelt hävingu üle. Hoopis meeldivamas tähenduses on Püha Vincentiuse ning Püha Antoniuse ja eremiit Püha Pauluse atribuut (ronk viis kõrbesse neile iga päev pätsi leiba).
Siga – õgardlus, meelelisus; ühtlasi Püha Antonius (kes meelelisuse deemonist võitu sai).
Skorpion – kurjuse sümbol oma mürgise astlaga. Reetliku hammustuse tõttu Juuda sümbol.
Tall – populaarsemaid Kristuse sümboleid läbi aja. Selle aluseks on paljud kohad Piiblist. Nt Johannese evangeeliumist (1:29): „Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!“. Püha Talle on sageli kujutatud nimbusest ümbritsetuna seismas väikesel mäel, millest voolab välja neli oja (Ilm 14:1). Mägi sümboliseerib Kristuse
Kirikut, Jumala koja mäge. Ojad esindavad nelja paradiisijõge, mis igavesti voolates värskendavad Kiriku karjamaid maa peal. Piltidel, kus Kristust on kujutatud päästva karjasena, kasutati talle tavaliselt patuse inimese sümboliseerimiseks. See nn Hea Karjase temaatika esineb väga sageli varakristlikus kunstis, kuid harva renessanssi ajal. Renessanssiajal kujutati sagedamini talle koos Püha Perekonna ja väikelaps Johannesega. Sel puhul vihjab tall Johannese missioonile Kristuse eelkäijana ja sellele, et tema tundis ristimise ajal Kristuses ära Jumala Talle.
Tall (ld k agnus) on atribuudiks märtrisurma surnud Pühale Agnesele, kes keeldus abiellumast, kuulutades, et ta on Kristuse pruut. Tall on ka Püha Clemensi atribuut, kelle ta juhatas kohani, kust võis leida vett.
Tigu – usuti, et tigu sünnib mudast ja ka toitub sellest, mistõttu sai temast patuse inimese ja laiskuse sümbol, sest ta ei pinguta, et otsida toitu, vaid sööb kõike ettejuhtuvat.
Toonekurg – ettenägelikkuse, valvsuse, vagaduse ja vooruslikkuse sümbol. Seostati Maarja kuulutusega – nõnda kui toonekurg teatab kevade saabumisest, nii on Maarja kuulutus sõnumiks Kristuse tulemisest. Võimalik, et kaasajal Põhja-Euroopas levinud arvamus, et vastsündinud tuuakse emadele toonekurgede poolt, tuleneb selle linnu seostamisest Maarja kuulutusega.
Tuvi – nii kristlikus kui antiikkunstis puhtuse ja rahu sümbol. Veeuputuse loos toob Noa laevast väljasaadetud tuvi tagasi saabudes õlipuu oksa, näidates sellega, et veed on alanenud ja Jumal on inimesega rahu sõlminud (1 Mo 8). Tuvi on kasutatud puhastusliku ohvriannina pärast lapse sündi, kuna Moosese seaduses väidetakse, et tuvi on puhas lind. Maalidel, kus kujutatakse Kristuse viimist templisse ettenäitamiseks, võib sageli näha Joosepit kahte valget tuvi korvis kandmas ohverdamiseks. Puhtuse sümbolina esineb tuvi mõnikord ka Joosepi kepi otsas, mis viitab tema valimisele Neitsi Maarja abikaasaks.
Kõige olulisem on siiski tuvi kasutamine Püha Vaimu sümbolina. See sümboolika esineb esmakordselt Kristuse ristimise loos: „Ja Johannes tunnistas ning ütles: „Ma nägin Vaimu taevast alla laskuvat nagu tuvi; ja ta jäi tema peale““ (Jh 1:32) Tuvi esineb Püha Vaimu sümbolina maalidel Kolmainsusest, Kristuse ristimisest ja Maarjale kuulutamisest. Seitset tuvi on kasutatud kujutamaks seitset Jumala vaimu või Püha Vaimu seitset andi.
Tuvi on seotud ka mitme pühakuga: Püha Benedictuse, Püha Gregorius Suure atribuut.
Vaal – muistse legendi järgi pidasid meremehed vaala tema suuruse tõttu saareks ja laevad, mis tema juurde ankrusse heitsid, kisti kaasa meresügavustesse, kui suur loom äkitselt sukeldus. Seetõttu hakati vaala kasutama Kuradi ja tema kavaluse sümbolina ja vaala avatud suud kujutati sageli põrguväravate tähistamiseks.
Vaal esineb ka piibliloos Joonast, kelle vaal alla neelas ja kolm päeva hiljem välja oksendas. Allegooriliselt on Joona seiklusi samastatud Kristuse hauasolemisega ja tema ülestõusmisega kolmandal päeval. Itaalia renessanssikunstnikud ei tundnud vaala välimust ja käitumist ning samastasid teda sageli piibelliku merekoletisega, ja see takistas neil maalimast tõelisi loomulikke vaalu. Sageli kujutati Joona alla neelanud koletist mingi lohe, suure karvase kala või delfiinina.
Varblane – alandlike ja lihtsate inimeste sümbol, kes samuti on Jumal-isa kaitse all – isegi varblane loodi Jumala tahte tõttu ja saab temalt kõik eluks vajaliku.
Ämblik – algselt ihnuri sümbol, kuna imeb kärbse verest tühjaks, nagu ihnur imeb tühjaks vaese. Teiseks esindas ta Kuradit, kes seab oma lõkse, nii nagu ämblik koob võrku. Kolmandaks esindab pahatahtlike inimeste õelust. Ämblikuvõrk on ka inimliku hapruse sümbol.
Öökull – Saatana ja Pimeduse Vürsti sümbol. Nagu Saatan petab inimkonda, nõnda petvat öökull teisi linde, meelitades neid jahimeeste poolt üles seatud silmuspüünistesse. Ka üksinduse sümbol, mistõttu esineb sageli maalidel palvetavatest eremiitidest.
Eelkõige on öökull siiski aga olnud tarkuse sümbol ja selles tähenduses on teda kujutaud koos Püha Hieronymusega.
Öökull on olnud ka Kristuse atribuut, kes ohverdas end inimkonna päästmisele ja tuli „paistma meile, kes istume pimeduses ja surma varjus“ (Lk 1:79). See seletab öökulli esinemist Kristuse ristilöömist kujutavatel maalidel.
Ükssarvik – müüdi järgi olevat ükssarvik väike, lapsesuurune, kuid samas üllatavalt metsik ja kärmas loom, kellel ostmikul üksik terav sarv. Arvati, et ükski jahimees ei suuda teda jõuga kinni võtta, küll aga kavalusega, viies looma lemmikpaika ühe neitsi ja ta sinna üksi jätma. Neitsi puhtust aistides jooksis ükssarvik tema juurde, pani pea sülle ja uinus. Nii oli ükssarvikut võimalik kinni võtta. Seetõttu peeti ükssarvikut puhtuse, eriti naise vooruslikkuse sümboliks. Kristlikud kirjamehed tõlgendasid seda legendi Maarja kuulutuse ja Neitsist sündinud Kristuse lihakssaamise allegooriana.
Ükssarvik on sageli Neitsi Maarja atribuut, aga ka Püha Padua Justina ja Antiookia Püha Margareeta atribuut, kes säilitasid oma puhtuse ka suure kiusatuse küüsis.
Ahv – patu, õeluse, kavaluse ja himu sümbol kristlikus kunstis. Võib kujutada ka inimese laiska hinge, mis on sõge, ahne ja patune. Saatanat on mõnikord ahvina kujutatud. Ahelais ahv väljendab ideed vooruse ja usu poolt võidetud patust. Vahel esineb koos teiste loomadega ka Hommikumaa Tarkade külaskäiku kujutavatel maalidel.
Basilisk – muinasjutuline kukk-lohe, kes legendi järgi võis surmata ainuüksi pilguga. Varakristlikus sümboolikas peeti basiliski üldiselt Kuradi ja Antikristuse sümboliks. Selline tõlgendus põhines Lauludel (91:13): „Sa astud üle rästikute
ja basiliskide, noored lõvid ja lohed sa lömastad“. Neid nelja looma tõlgendas Püha Augustinus kui võidutseva Kristuse poolt jalge alla tallatava Kuradi nelja maist kuju. Renessanssimaalidel esineb harvem.
Delfiin – kõige sagedamini kujutatud veeloom; ülestõusmise ja lunastuse sümbol. Tugevaimaks ja kiireimaks kalaks peetuna kujutati teda tihti surnute hingi üle vete teispoolsesse maailma kandmas. Ankru või paadiga koos kujutatuna sümboliseeris delfiin kristlikku hinge või Kirikut, keda Kristus juhatab lunastusele.
Eesel – maalidel sageli esinev loom erinevates lugudes (Iisaki ohverdamine, Jeesuse sünd, Egiptusesse põgenemine, Kristuse Jeruusalemma tulek). Eesel ja härg sümboliseerivad seda, et alandlikemad loodud loomade seast viibisid Jeesuse sünni juures ja tundsid temas ära Jumala poja. Koduloomana esineb eesel sageli ka mitmetes teistes pühakulegendides.
Fööniks – müüdi järgi väga ilus lind, kes elas Araabia kõrbes. Tema eluea pikkus olevat 300-500 aastat. Perioodiliselt põletas ta ennast tuleriidal, siis aga tõusis taas iseenese tuhast ellu, taastas täielikult oma noorusvärskuse ja võis jälle
alustada uut eluringi. Kristlikku sümboolikasse võeti fööniks üle juba esimestel sajanditel, peale seda, kui Püha Clemens jutustas sellest linnust oma esimeses kirjas korintlastele. Esineb sageli varakristlikel hauakividel, viidates surnute ülestõusmisele ja igavese elu võidule surma üle. Kristuse ülestõusmise sümbol, samuti usu ja igipüsivuse sümbol. Keskaegses kunstis sagedasem kui renessanssiajastul.
Greif – vastandlik: Õnnistegija sümbol, aga ka kiskjaliku kotka ja metsiku lõvi tähenduses kõigi kristlaste rõhujate ja tagakiusajate sümbol.
Hani – ettenägelikkus ja valvsus (Kapitooliumi haned, kes päästsid Rooma linna). Ka Toursi Püha Martinuse atribuut, kuna hani olevat Tours´i elanikele kätte näidanud pühaku elupaiga, kui need läksid teda oma piiskopiks kutsuma.
Hirv – vagadus ja usulised püüdlused, ka üksindus ja elupuhtus; Lauludes (42:2) „Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!“
Hobune – antiikmütoloogias päikese sümbol, renessanssikunstis sümboliseeris aga peamiselt himu. See põhineb Jeremijal (5:8): „Nad on indlevad, kangestunud kürvaga täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele!“
Härg – juutide ohvriloom tähistas ka juudi rahvust renessanssiaegsetel maalidel. Esineb peaaegu alati koos eesliga Jeesuse sündi kujutavatel maalidel. Kannatlikkuse ja tugevuse sümbol; tähistab kõiki neid, kes kannatlikult taluvad oma iket ja vaikides töötavad teiste heaks. Tiivuline härg kui Püha Luuka atribuut.
Jänes – kaitsetu loom, tähistab inimesi, kes rajavad oma pääsemislootuse Kristusele ja tema kannatusele. Samas ka himu ja sigivuse sümbol. Valge jänes Neitsi Maarja jalge ees tähistab Maarja võitu himude üle.
Kala – kõige sagedasem Kristuse sümbol, sest viis tähte, mis moodustavad kreekakeelse sõna „kala“ (ICHTHUS), on algustähtedeks viiele sõnale: „Jeesus Kristus Jumala Poeg Lunastaja“. Selles tähenduses kasutati kala kui sümbolit varakristlikus kunstis ja kirjanduses väga sageli. Samuti ristimise sümbolina – nii nagu kala ei saa elada veeta, ei saa õige kristlane elada ilma lunastuseta ristimisvee läbi. Renessansskunstis võib esineda ka Toobija atribuudina, sest kalasapi abil sai Toobija isa oma nägemise tagasi. Kala on ka Püha Peetruse atribuut, kes pidas kalale jutlust.
Kentaur – kristlikus kunstis metsikute kirgede ja ohjeldamatuse, eriti abielurikkumise sümbol. Tähistab jõudu ja kättemaksuhimu, ketsereid. Võib kujutada ka seesmiselt lõhestunud inimest, kes heitleb hea ja kurja vahel.
Koer – valvsuse ja truuduse sümbol. Ustavatest koertest on palju lugusid, nt Toobija koerast või Püha Rochuse koerast, kes tõi pühakule leiba ja jäi tema juurde. Abielunaiste juures kujutatuna sümboliseerib abielutruudust. Põlevat tõrvikut suus hoidev koer on Püha Dominicuse sümbol. Must-valgeid riideid kandvate dominiiklaste sümbolina kasutati koeri mõnikord (ld k Domini canes – Issanda koerad).
Konn – pideva krooksumise ja egiptuse nuhtluseks olemise pärast (2 Mo 8) on konnale antud kuratlik tähendus, võrreldud ketseritega. Patu eemaletõukavat külge kehastab; neid, kes igatsevad mööduvaid naudinguid ja maiseid asju üleüldse.
Kotkas – sümboliseerib Kristuse ülestõusmist, uue elu algust ristimisel, kristlase hinge tugevnemist armu läbi, Kristust ennast, laiemas tähenduses õiglasi, väärtusi nagu julgus, usk ja kontemplatsioon, suuremeelsus. Kotkas on evangelist
Johannese eriline atribuut. Nimelt tõlgendati Hesekieli nägemust (1:5, 10) kui viidet neljale evangelistile: „Ja keset seda paistis midagi, mis koosnes neljast olendist! "[---] Ja nende näod olid niisugused: esiküljes inimese nägu, neliku
paremal pool lõukoera nägu, neliku vasakul pool härja nägu ja neliku tagaküljes kotka nägu!“ Püha Johannes, kes oma evangeeliumis pürib üha kõrgemale oma mõtisklustes Jeesuse jumaliku loomuse üle, sai kotka oma sümboliks. Üldisemas tähenduses sümboliseerib kotkas evangeeliumidest ammutatavat inspiratsiooni – laialisirutatud tiibadega kotkas on seepärast sageli kujutatud kiriku lugemispuldi esiküljel.
Kärbes – kurjuse ja katku kandja, patu sümbol. Kärbest kui haigusetoojat on mõnikord kujutatud koos ohakalinnuga, keda peeti haigusevastaseks „päästja-linnuks“.
Liblikas – kolme elustaadiumi tõttu – röövik, nukk ja liblikas – sümboliseerib elu, surma ja ülestõusmist. Kristuse ülestõusmise sümbol, sageli kujutatud maalidel Neitsist ja lapsest, tavaliselt hoiab Jeesuslaps teda käel.
Linnud – kristliku kunsti alguspäevist saati on linde kasutatud „tiivuliste hingede“ sümbolina. Abstraktne linnukuju oli sümboliks kõigele vaimsele, vastandudes materiaalsele. Komme kasutada lindu hinge sümbolina pärineb veel vanaegiptuse kunstist.
Lohe (madu) – renessansskunstnike väljavalitu kujutamaks Kuradit. Lohet kui Jumala vaenlast on eredalt kirjeldatud Johannese ilmutuses (12:7-9): „Ja sõda tõusis taevas: Miikael ja tema inglid sõdisid lohe vastu, ja lohe sõdis ja tema inglid. Ja ta ei saanud võimust ja nende aset ei leitud enam taevast. Ja suur lohe, see vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma, visati maa peale.
Lohe on Püha Margareta ja Püha Marta jt pühakute atribuudiks, kes olevat lohega võidelnud. Madu kui inimkonna ahvatleja patule, pakkudes Eevale paradiisiõuna.
Lõvi – tugevuse, majesteetlikkuse, julguse ja meelekindluse sümbol. Evangelist Markuse sümbol (Hesekieli nägemusest), kuna Markus kirjeldab kõige põhjalikumalt Kristuse ülestõusmist ja rõhutab tema kuninglikku väärikust. Seostatakse ka Püha Hieronymosega, kes olevat lõvi käpast välja tõmmanud valutegeva okka, mispeale lõvi tema lähedaseks ja ustavaks sõbraks sai. Valvsuse sümbol (usuti, et lõvi magab lahtiste silmadega). Mitmete pühakute atribuut (Egiptuse Püha Maarja, Püha Euphemia, eremiit Püha Paulus jt).
Merikarp – palverännaku tähistaja kristlikus kunstis, palveränduri rüüle kinnitatud/kujutatud.
Mesilane – aktiivsuse, usinuse, töökuse, korraarmastuse ja religioosse ilukõne sümbol. Mesilastaru on Püha Ambrosiuse ja Clairvaux´Püha Bernardi atribuudiks – nende kõne olevat olnud magus kui mesi. Mesilastaru ka jumalakartliku ja kokkuhoidva koguduse sümbol.
Ohakalind – ohakalind armastab süüa ohakaid ja okkaid, ja et kõiki okkalisi taimi seostati Kristuse okaskrooniga, siis sai ohakalind Kristuse kannatuse sümboliks. Esineb piltidel sageli koos Jeesuslapsega, mis vihjab seosele tema lihakssaamise ja kannatuse vahel.
Paabulind – surematuse sümbol (uskumus, et paabulinnu liha ei mädane). „Sadade silmade“ tõttu sabasulgedel on kasutatud ka kõikenägeva Kiriku sümboliseerimiseks. Samas ka maise uhkuse ja edevuse sümbol. Sulg on sageli püha Barbara atribuudiks, viidates tema sünnilinnale Heliopolisele.
Pelikan – legendi järgi armastab oma järglasi rohkem kui ükski teine loom – torgib oma rinda, et toita poegi omaenda verega, kui muud ei ole. Kogu inimkonda armastava Kristuse ohverdust ristil sümboliseerib; selles tähenduses ka armulaua sakramenti.
Rohutirts (ritsikas) – rohutirtsud olid üheks nuhtluseks, mis tabas egiptlasi selle eest, et vaarao süda oli suletud Issanda Sõnale, seetõttu sümboliseerib rohutirts, keda hoiab käes Jeesuslaps, rahvaste pöördumist ristiusku. Õpetussõnades (30:27) on öeldud: „Rohutirtsudel ei ole kuningat, ometi lähevad nad kõik rühmadena välja“; seda
lõiku tõlgendati vihjena varasema perioodi rahvastele, kellel ei olnud Kristust kuningaks.
Ristija Johannes olevat rohutirtsudest toitunud.
Ronk – legendi järgi olevat algselt olnud valge sulestikuga, kuid muutus mustaks, kui ei pöördunud tagasi Noa laevale, kust oli teda läkitatud uurima, kas veeuputuse tase on juba langenud. Usuti, et õgib surnute silmi ja ajusid; sümboliseerib Kuradit, kes paiskab hingi pimedusse, vallutab mõistuse ja tunneb heameelt hävingu üle. Hoopis meeldivamas tähenduses on Püha Vincentiuse ning Püha Antoniuse ja eremiit Püha Pauluse atribuut (ronk viis kõrbesse neile iga päev pätsi leiba).
Siga – õgardlus, meelelisus; ühtlasi Püha Antonius (kes meelelisuse deemonist võitu sai).
Skorpion – kurjuse sümbol oma mürgise astlaga. Reetliku hammustuse tõttu Juuda sümbol.
Tall – populaarsemaid Kristuse sümboleid läbi aja. Selle aluseks on paljud kohad Piiblist. Nt Johannese evangeeliumist (1:29): „Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!“. Püha Talle on sageli kujutatud nimbusest ümbritsetuna seismas väikesel mäel, millest voolab välja neli oja (Ilm 14:1). Mägi sümboliseerib Kristuse
Kirikut, Jumala koja mäge. Ojad esindavad nelja paradiisijõge, mis igavesti voolates värskendavad Kiriku karjamaid maa peal. Piltidel, kus Kristust on kujutatud päästva karjasena, kasutati talle tavaliselt patuse inimese sümboliseerimiseks. See nn Hea Karjase temaatika esineb väga sageli varakristlikus kunstis, kuid harva renessanssi ajal. Renessanssiajal kujutati sagedamini talle koos Püha Perekonna ja väikelaps Johannesega. Sel puhul vihjab tall Johannese missioonile Kristuse eelkäijana ja sellele, et tema tundis ristimise ajal Kristuses ära Jumala Talle.
Tall (ld k agnus) on atribuudiks märtrisurma surnud Pühale Agnesele, kes keeldus abiellumast, kuulutades, et ta on Kristuse pruut. Tall on ka Püha Clemensi atribuut, kelle ta juhatas kohani, kust võis leida vett.
Tigu – usuti, et tigu sünnib mudast ja ka toitub sellest, mistõttu sai temast patuse inimese ja laiskuse sümbol, sest ta ei pinguta, et otsida toitu, vaid sööb kõike ettejuhtuvat.
Toonekurg – ettenägelikkuse, valvsuse, vagaduse ja vooruslikkuse sümbol. Seostati Maarja kuulutusega – nõnda kui toonekurg teatab kevade saabumisest, nii on Maarja kuulutus sõnumiks Kristuse tulemisest. Võimalik, et kaasajal Põhja-Euroopas levinud arvamus, et vastsündinud tuuakse emadele toonekurgede poolt, tuleneb selle linnu seostamisest Maarja kuulutusega.
Tuvi – nii kristlikus kui antiikkunstis puhtuse ja rahu sümbol. Veeuputuse loos toob Noa laevast väljasaadetud tuvi tagasi saabudes õlipuu oksa, näidates sellega, et veed on alanenud ja Jumal on inimesega rahu sõlminud (1 Mo 8). Tuvi on kasutatud puhastusliku ohvriannina pärast lapse sündi, kuna Moosese seaduses väidetakse, et tuvi on puhas lind. Maalidel, kus kujutatakse Kristuse viimist templisse ettenäitamiseks, võib sageli näha Joosepit kahte valget tuvi korvis kandmas ohverdamiseks. Puhtuse sümbolina esineb tuvi mõnikord ka Joosepi kepi otsas, mis viitab tema valimisele Neitsi Maarja abikaasaks.
Kõige olulisem on siiski tuvi kasutamine Püha Vaimu sümbolina. See sümboolika esineb esmakordselt Kristuse ristimise loos: „Ja Johannes tunnistas ning ütles: „Ma nägin Vaimu taevast alla laskuvat nagu tuvi; ja ta jäi tema peale““ (Jh 1:32) Tuvi esineb Püha Vaimu sümbolina maalidel Kolmainsusest, Kristuse ristimisest ja Maarjale kuulutamisest. Seitset tuvi on kasutatud kujutamaks seitset Jumala vaimu või Püha Vaimu seitset andi.
Tuvi on seotud ka mitme pühakuga: Püha Benedictuse, Püha Gregorius Suure atribuut.
Vaal – muistse legendi järgi pidasid meremehed vaala tema suuruse tõttu saareks ja laevad, mis tema juurde ankrusse heitsid, kisti kaasa meresügavustesse, kui suur loom äkitselt sukeldus. Seetõttu hakati vaala kasutama Kuradi ja tema kavaluse sümbolina ja vaala avatud suud kujutati sageli põrguväravate tähistamiseks.
Vaal esineb ka piibliloos Joonast, kelle vaal alla neelas ja kolm päeva hiljem välja oksendas. Allegooriliselt on Joona seiklusi samastatud Kristuse hauasolemisega ja tema ülestõusmisega kolmandal päeval. Itaalia renessanssikunstnikud ei tundnud vaala välimust ja käitumist ning samastasid teda sageli piibelliku merekoletisega, ja see takistas neil maalimast tõelisi loomulikke vaalu. Sageli kujutati Joona alla neelanud koletist mingi lohe, suure karvase kala või delfiinina.
Varblane – alandlike ja lihtsate inimeste sümbol, kes samuti on Jumal-isa kaitse all – isegi varblane loodi Jumala tahte tõttu ja saab temalt kõik eluks vajaliku.
Ämblik – algselt ihnuri sümbol, kuna imeb kärbse verest tühjaks, nagu ihnur imeb tühjaks vaese. Teiseks esindas ta Kuradit, kes seab oma lõkse, nii nagu ämblik koob võrku. Kolmandaks esindab pahatahtlike inimeste õelust. Ämblikuvõrk on ka inimliku hapruse sümbol.
Öökull – Saatana ja Pimeduse Vürsti sümbol. Nagu Saatan petab inimkonda, nõnda petvat öökull teisi linde, meelitades neid jahimeeste poolt üles seatud silmuspüünistesse. Ka üksinduse sümbol, mistõttu esineb sageli maalidel palvetavatest eremiitidest.
Eelkõige on öökull siiski aga olnud tarkuse sümbol ja selles tähenduses on teda kujutaud koos Püha Hieronymusega.
Öökull on olnud ka Kristuse atribuut, kes ohverdas end inimkonna päästmisele ja tuli „paistma meile, kes istume pimeduses ja surma varjus“ (Lk 1:79). See seletab öökulli esinemist Kristuse ristilöömist kujutavatel maalidel.
Ükssarvik – müüdi järgi olevat ükssarvik väike, lapsesuurune, kuid samas üllatavalt metsik ja kärmas loom, kellel ostmikul üksik terav sarv. Arvati, et ükski jahimees ei suuda teda jõuga kinni võtta, küll aga kavalusega, viies looma lemmikpaika ühe neitsi ja ta sinna üksi jätma. Neitsi puhtust aistides jooksis ükssarvik tema juurde, pani pea sülle ja uinus. Nii oli ükssarvikut võimalik kinni võtta. Seetõttu peeti ükssarvikut puhtuse, eriti naise vooruslikkuse sümboliks. Kristlikud kirjamehed tõlgendasid seda legendi Maarja kuulutuse ja Neitsist sündinud Kristuse lihakssaamise allegooriana.
Ükssarvik on sageli Neitsi Maarja atribuut, aga ka Püha Padua Justina ja Antiookia Püha Margareeta atribuut, kes säilitasid oma puhtuse ka suure kiusatuse küüsis.