IV peatükk - INIMKEHA
Alastiolek - alasti inimkeha erinevaid kujutusviise toetas suur õpetus. Renessanssiajal oli neli selgelt määratletud sümboolset alastioleku tüüpi.
Nuditas naturalis: inimese loomulik oleks, nagu ta maailma sünnib. "Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia" (1 Ti 6:7).
Nuditas temporalis: maiste asjade ja vara puudumine. Kuigi see on inimese loomulik olek sündides, võib vaesus olla ka õnnetuste ja eluraskuste tulemus. Kuid maise vara puudumine võib olla ka vabatahtlik, nt inimesed on meelega loobunud kõigist maistest asjadest, et pühenduda täielikult Jumala teenimisele.
Nuditas virtualis: alastus kui puhtuse ja süütuse sümbol. See viitab inimestele, kes on küll seotud elu igapäevaste toimingutega, ent ei ole siiski allunud neid ümbritsevale kurjale ja kiusatustele. See tähistab voorusliku elu suurt väärtust.
Nuditas criminalis: eelmise tüübi vastand, sümboliseerides lõbu, edevust ja kõigi vooruste puudumist.
Erinevust kahe viimase tüübi vahel võib seletada kui Igavese Õndsuse otsingute vastandumist Kaduva Õndsuse omadele. Mõned arvavad, et tiziani maal "Taevane ja maine armastus" on loodud selle kontrasti rõhutamiseks. Igavene Õndsus, nuditas virtualis, on personifitseeritud naisena, kelle alastiolek märgib tema põlgust kaduvate maiste asjade vastu. Leek tema paremas käes sümboliseerib Jumala armastust. Kaduvat Õndsust, nuditas criminalist, on kujutatud rikkalikult riietatud ja säravate juveelidega ehitud naisena. käes hoiab ta anumat kulla ja vääriskividega, mis sümboliseerib edevust ja rikkuste ning maiste naudingute armastamist.
Kui tõde on kujutatud voorusena, esineb see tavaliselt alasti naisena.
Jalg - et inimese jalg puudutab tolmust maad, on jalga kasutatud alandlikkuse ja teenistusvalmiduse sümbolina. Naine, kes pesi oma pisaratega variseri majas Kristuse jalgu, tegi seda ajendatuna alandlikkusest ja patukahetsusest ja tema patud anti andeks (Lk 7:38). Pühal Õhtusöömaajal pesi Kristus ise oma jüngrite jalgu (Jh 13:5). Selle teo alusel on kujunenud traditsiooniks, et suurelneljapäeval sooritavad piiskopid jalgadepesemise tseremoonia.
Juuksed - lahtised voogavad juusked on patukahetsuse sümboliks. See tähendus põhineb luuka evangeeliumis (7:37-38) toodud episoodil: "Ja vaata, selles linnas oli naine, kes oli patune. Kui see teada sai, et ta [Kristus] istub lauas variseri kojas, tõi ta alabasterriistatäie kallist lõhnasalvi ja astus nuttes tema taha ta jalgade juurde ja hakkas tema jalgu kastma silmaveega ja kuivatas neid oma juustega [---]". Selle piibliloo alusel tekkis komme, et eremiidid ja kõik patukahetsejad lasksid oma juuksed pikaks kasvada.
Muistsetel aegadel kandsid vallalised naised pikki ja lahtisi juukseid, seetõttu kujutati ka pühakneitseid tavaliselt pikkade voogavate juustega. Pikad juuksed mehel võivad sümboliseerida jõudu, viidates loole Simsonist.
Kõrv - inimese kõrv on saanud Kristuse ja seega tema kannatuse sümboliks. Johannese evangeeliumis (18:10), kus räägitakse Kristuse vangistamisest Kaifase teenrite poolt, on öeldud: "Siis Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle välja ja lõi ülempreestri sulast ning raius tema parema kõrva ära [---]".
Käsi - kristliku kunsti algupäevil pelgasid kristlased oma Jumala palge kujutamist. Kõigevägevama juuresolekust aga andis tunnistust käsi, mis sirutus välja Jumala aukartustäratavat ja võimsat hiilgust varjavast pilvest "[---] sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!" (2 Mo 33:20). See sümbol tuleneb paljudest kirjalikest viidetest Jumala käele ja käsivarrele - Tema kõikvõimsa jõu ja tahte sümbolitele. Mõnikord on kujutatud kätt rusikasse surutuna või mõnd eset haaravana, kuid sageli kujutatakse kätt ka kolme harali sõrmega - Kolmainsuse sümbolina - millest lähtuvad valguskiired. Selline käsi võib olla kujutatud nimbusest ümbritsetuna. Ülestõstetud käsi väljapoole pööratud peopesaga tähistab Jumala õnnistust.
Käsi etendab tähtsat osa ka Kristuse kannatuse kujutamisel. Lahtine käsi sümboliseerib Kristuse pilkamist Suurkohtus, kus teda löödi käega näkku. Õlekõrsi hoidev käsi viitab pärimusele, mille kohaselt heideti liisku, et otsustada, kas vabastada tuleb Kristus või Barabas.
Raha ühest käest teise veeretav või rahakotti hoidev käsi on vihje Juuda reetmisele. Käed pesunõu kohal vihjavad episoodile, kus Pilaatus pesi oma käed puhtaks vastutusest Kristuse ristilöömise eest. Käte ühendamine, nii nagu see toimub abielutseremoonia puhul, on liidu sümbol.
Pea - keha kõige ülemisem ja tähtsam osa esindab vahel kogu inimest. Pea on elu asupaigaks ning tähtsaima kehaosana valitseb ja kontrollib ülejäänuid. Nii on Kristus oma Kiriku vaimne pea, mitte ainult kõrge koha ja mõju pärast, vaid ka seetõttu, et ta annab elu ja jõudu igale uskujale.
Pead on kasutatud sümbolina mitme piiblitegelase puhul. Maharaiutud pea meesfiguuri käes või jalgade ees on Taaveti atribuut, kes pärast vilist Koljati surmamist lingukiviga raius tal pea otsast. Ka Juudit on kujutatud maharaiutud pead käes hoidmas, mis viitab sellele, et ta tappis Olovernese. Salomet on tihti kujutatud kandmas vaagnal Ristija Johannese pead, mida sageli ümbritseb halo. Mõnikord kasutatigi vaagnal asuvat pead Ristija Johannese atribuudina.
Pealuu - maapealse elu kaduvuse sümbol, maiste asjade tühisuse sümbol. On kasutatud ka pattu kahetsevate pühakute - Püha Maarja Magdaleena, Püha Pauluse, Püha Hieronymuse ja Assisi Püha Franciscuse atribuudina. Ka eremiite on tavaliselt kujutatud koos pealuuga, et viidata nende mõtisklustele surma üle. Kui koos pealuuga esineb rist, viitab see eremiitide meditatsioonile surmajärgse igavese elu üle.
Rinnad - naise rinnad on emaduse sümboliks ja armastuse, toitmise ja kaitse tunnuseks. Emana toidab Maarja Jeesuslast oma rinnaga. Kaks vaagnal olevat rinda on Püha Agatha atribuudiks, kelle martüüriumi ühe osana kisti tal rinnad tangide või kääridega ära.
Silm - paljude Jumala silmale viitavate kirjakohtade tõttu on silm saanud Jumala kõiketeadmise ja kõikjalolemise sümboliks. "Sest Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende palvetamise poole [---]" (1 Pe 3:12). Õpetussõnades (22:12) on öeldud: "Jehoova silmad valvavad tunnetust, aga ta kummutab petise sõnad!" Renessanssikunsti hilisemal perioodil kasutati kolmnurgaga ümbritsetud Jumala silma Püha Kolmainsuse sümbolina. Silma kolmnurgas, mida ümbritseb ring ja valguskiired, kasutati Kolmainu Jumala otsatu pühaduse rõhutamiseks. Silmapaar, mis võib olla kandikul, on Püha Lucia atribuudiks.
Skelett - inimskeletti on silmanähtavatel põhjustel kasutatud surma sümbolina. Sageli on kujutatud luukeret, kes kannab ühes käes vikatit, ja teises liivakella, mis on aja kiire möödumise sümbol.
Stigmata - stigmad on märgid, mis olevat tekkinud üleloomulikul teel väga usklike inimeste kehale, sarnanedes Kristuse viiele haavale, mis ta sai ristil kannatades. Kristlikus kunstis on stigmasid kasutatud eriti Siena Püha Katariina ja Assisi Püha Franciscuse puhul, kellel need märgid olevat tekkinud.
Süda - mõistmise, armastuse, julguse, kurbuse ja rõõmu allikas. Südame sügav religioosne tähendus on väljendatud Esimeses Saamueli raamatus (16:7): "Aga Jehoova ütles Saamuelile: "Ära vaata ta välimusele ja kõrgele kasvule [---]. Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!"" inimsüda pühaku käes on armastuse ja vagaduse sümbiol. Leegitsev süda sümboliseerib äärmist usulist tulisust. Noolest läbistatud süda sümboliseerib rusutust, sügavat patukahetsust ja andumust Jumalale ülima katsumuse tingimustes. leegitsev ja mõnikord noolest läbistatud süda on Püha Augustinuse atribuut. Ristiga süda on Siena Püha Katariina atribuut, sest legendi järgi ilmus talle ühel päeval vastuseks tema palvetele Lunastaja ja asendas neisti südame enda omaga.
Veri - veri on elu ja inimhinge sümbol. Jumala Poeg Kristus valas ristil oma verd inimkonna pattude lunastamiseks. "Ja ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: "Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks."" (Mt 26:27-28). Vere värv - punane - on saanud kõigi märtrite üldiseks tunnuseks, kes pigem surid, kui ütlesid lahti Kristusest.
Nuditas naturalis: inimese loomulik oleks, nagu ta maailma sünnib. "Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia" (1 Ti 6:7).
Nuditas temporalis: maiste asjade ja vara puudumine. Kuigi see on inimese loomulik olek sündides, võib vaesus olla ka õnnetuste ja eluraskuste tulemus. Kuid maise vara puudumine võib olla ka vabatahtlik, nt inimesed on meelega loobunud kõigist maistest asjadest, et pühenduda täielikult Jumala teenimisele.
Nuditas virtualis: alastus kui puhtuse ja süütuse sümbol. See viitab inimestele, kes on küll seotud elu igapäevaste toimingutega, ent ei ole siiski allunud neid ümbritsevale kurjale ja kiusatustele. See tähistab voorusliku elu suurt väärtust.
Nuditas criminalis: eelmise tüübi vastand, sümboliseerides lõbu, edevust ja kõigi vooruste puudumist.
Erinevust kahe viimase tüübi vahel võib seletada kui Igavese Õndsuse otsingute vastandumist Kaduva Õndsuse omadele. Mõned arvavad, et tiziani maal "Taevane ja maine armastus" on loodud selle kontrasti rõhutamiseks. Igavene Õndsus, nuditas virtualis, on personifitseeritud naisena, kelle alastiolek märgib tema põlgust kaduvate maiste asjade vastu. Leek tema paremas käes sümboliseerib Jumala armastust. Kaduvat Õndsust, nuditas criminalist, on kujutatud rikkalikult riietatud ja säravate juveelidega ehitud naisena. käes hoiab ta anumat kulla ja vääriskividega, mis sümboliseerib edevust ja rikkuste ning maiste naudingute armastamist.
Kui tõde on kujutatud voorusena, esineb see tavaliselt alasti naisena.
Jalg - et inimese jalg puudutab tolmust maad, on jalga kasutatud alandlikkuse ja teenistusvalmiduse sümbolina. Naine, kes pesi oma pisaratega variseri majas Kristuse jalgu, tegi seda ajendatuna alandlikkusest ja patukahetsusest ja tema patud anti andeks (Lk 7:38). Pühal Õhtusöömaajal pesi Kristus ise oma jüngrite jalgu (Jh 13:5). Selle teo alusel on kujunenud traditsiooniks, et suurelneljapäeval sooritavad piiskopid jalgadepesemise tseremoonia.
Juuksed - lahtised voogavad juusked on patukahetsuse sümboliks. See tähendus põhineb luuka evangeeliumis (7:37-38) toodud episoodil: "Ja vaata, selles linnas oli naine, kes oli patune. Kui see teada sai, et ta [Kristus] istub lauas variseri kojas, tõi ta alabasterriistatäie kallist lõhnasalvi ja astus nuttes tema taha ta jalgade juurde ja hakkas tema jalgu kastma silmaveega ja kuivatas neid oma juustega [---]". Selle piibliloo alusel tekkis komme, et eremiidid ja kõik patukahetsejad lasksid oma juuksed pikaks kasvada.
Muistsetel aegadel kandsid vallalised naised pikki ja lahtisi juukseid, seetõttu kujutati ka pühakneitseid tavaliselt pikkade voogavate juustega. Pikad juuksed mehel võivad sümboliseerida jõudu, viidates loole Simsonist.
Kõrv - inimese kõrv on saanud Kristuse ja seega tema kannatuse sümboliks. Johannese evangeeliumis (18:10), kus räägitakse Kristuse vangistamisest Kaifase teenrite poolt, on öeldud: "Siis Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle välja ja lõi ülempreestri sulast ning raius tema parema kõrva ära [---]".
Käsi - kristliku kunsti algupäevil pelgasid kristlased oma Jumala palge kujutamist. Kõigevägevama juuresolekust aga andis tunnistust käsi, mis sirutus välja Jumala aukartustäratavat ja võimsat hiilgust varjavast pilvest "[---] sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!" (2 Mo 33:20). See sümbol tuleneb paljudest kirjalikest viidetest Jumala käele ja käsivarrele - Tema kõikvõimsa jõu ja tahte sümbolitele. Mõnikord on kujutatud kätt rusikasse surutuna või mõnd eset haaravana, kuid sageli kujutatakse kätt ka kolme harali sõrmega - Kolmainsuse sümbolina - millest lähtuvad valguskiired. Selline käsi võib olla kujutatud nimbusest ümbritsetuna. Ülestõstetud käsi väljapoole pööratud peopesaga tähistab Jumala õnnistust.
Käsi etendab tähtsat osa ka Kristuse kannatuse kujutamisel. Lahtine käsi sümboliseerib Kristuse pilkamist Suurkohtus, kus teda löödi käega näkku. Õlekõrsi hoidev käsi viitab pärimusele, mille kohaselt heideti liisku, et otsustada, kas vabastada tuleb Kristus või Barabas.
Raha ühest käest teise veeretav või rahakotti hoidev käsi on vihje Juuda reetmisele. Käed pesunõu kohal vihjavad episoodile, kus Pilaatus pesi oma käed puhtaks vastutusest Kristuse ristilöömise eest. Käte ühendamine, nii nagu see toimub abielutseremoonia puhul, on liidu sümbol.
Pea - keha kõige ülemisem ja tähtsam osa esindab vahel kogu inimest. Pea on elu asupaigaks ning tähtsaima kehaosana valitseb ja kontrollib ülejäänuid. Nii on Kristus oma Kiriku vaimne pea, mitte ainult kõrge koha ja mõju pärast, vaid ka seetõttu, et ta annab elu ja jõudu igale uskujale.
Pead on kasutatud sümbolina mitme piiblitegelase puhul. Maharaiutud pea meesfiguuri käes või jalgade ees on Taaveti atribuut, kes pärast vilist Koljati surmamist lingukiviga raius tal pea otsast. Ka Juudit on kujutatud maharaiutud pead käes hoidmas, mis viitab sellele, et ta tappis Olovernese. Salomet on tihti kujutatud kandmas vaagnal Ristija Johannese pead, mida sageli ümbritseb halo. Mõnikord kasutatigi vaagnal asuvat pead Ristija Johannese atribuudina.
Pealuu - maapealse elu kaduvuse sümbol, maiste asjade tühisuse sümbol. On kasutatud ka pattu kahetsevate pühakute - Püha Maarja Magdaleena, Püha Pauluse, Püha Hieronymuse ja Assisi Püha Franciscuse atribuudina. Ka eremiite on tavaliselt kujutatud koos pealuuga, et viidata nende mõtisklustele surma üle. Kui koos pealuuga esineb rist, viitab see eremiitide meditatsioonile surmajärgse igavese elu üle.
Rinnad - naise rinnad on emaduse sümboliks ja armastuse, toitmise ja kaitse tunnuseks. Emana toidab Maarja Jeesuslast oma rinnaga. Kaks vaagnal olevat rinda on Püha Agatha atribuudiks, kelle martüüriumi ühe osana kisti tal rinnad tangide või kääridega ära.
Silm - paljude Jumala silmale viitavate kirjakohtade tõttu on silm saanud Jumala kõiketeadmise ja kõikjalolemise sümboliks. "Sest Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende palvetamise poole [---]" (1 Pe 3:12). Õpetussõnades (22:12) on öeldud: "Jehoova silmad valvavad tunnetust, aga ta kummutab petise sõnad!" Renessanssikunsti hilisemal perioodil kasutati kolmnurgaga ümbritsetud Jumala silma Püha Kolmainsuse sümbolina. Silma kolmnurgas, mida ümbritseb ring ja valguskiired, kasutati Kolmainu Jumala otsatu pühaduse rõhutamiseks. Silmapaar, mis võib olla kandikul, on Püha Lucia atribuudiks.
Skelett - inimskeletti on silmanähtavatel põhjustel kasutatud surma sümbolina. Sageli on kujutatud luukeret, kes kannab ühes käes vikatit, ja teises liivakella, mis on aja kiire möödumise sümbol.
Stigmata - stigmad on märgid, mis olevat tekkinud üleloomulikul teel väga usklike inimeste kehale, sarnanedes Kristuse viiele haavale, mis ta sai ristil kannatades. Kristlikus kunstis on stigmasid kasutatud eriti Siena Püha Katariina ja Assisi Püha Franciscuse puhul, kellel need märgid olevat tekkinud.
Süda - mõistmise, armastuse, julguse, kurbuse ja rõõmu allikas. Südame sügav religioosne tähendus on väljendatud Esimeses Saamueli raamatus (16:7): "Aga Jehoova ütles Saamuelile: "Ära vaata ta välimusele ja kõrgele kasvule [---]. Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!"" inimsüda pühaku käes on armastuse ja vagaduse sümbiol. Leegitsev süda sümboliseerib äärmist usulist tulisust. Noolest läbistatud süda sümboliseerib rusutust, sügavat patukahetsust ja andumust Jumalale ülima katsumuse tingimustes. leegitsev ja mõnikord noolest läbistatud süda on Püha Augustinuse atribuut. Ristiga süda on Siena Püha Katariina atribuut, sest legendi järgi ilmus talle ühel päeval vastuseks tema palvetele Lunastaja ja asendas neisti südame enda omaga.
Veri - veri on elu ja inimhinge sümbol. Jumala Poeg Kristus valas ristil oma verd inimkonna pattude lunastamiseks. "Ja ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: "Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks."" (Mt 26:27-28). Vere värv - punane - on saanud kõigi märtrite üldiseks tunnuseks, kes pigem surid, kui ütlesid lahti Kristusest.